Kuidas väljendab Alan ennast mõõna ajal? Me kõik oma raskuste alla vajununa soovime hädaldada või midagi muud lahedat teha.
Mina hakkan mõtlema tunde baasil ausaid mõtteid. Tarvitseb seda teha muidugi teadlikult surev inimene kes enam ei häbene, aga et kirja panna ausad tunded keset oma aktiivset eluperioodi, seda ei oleks ma aastaid varem endast uskunud, et teen. Nüüd on see nii kerge, sest mind lihtsalt ei huvita. Ma ei tea kas veel keegi kirjutab ja väljendab ennast selliselt kohati ropult ja vajutades punktidele mis valutavad, võimalikult õrnalt.
Ma olen poole jalaga nagunii eemal sellest maailmas toimuvast ja reaalselt valmistun surema, õigemini õpin seda tegema kuni selle hetkeni kuni see päriselt minuni jõuab ning siis ootab mind ees elu suurim rännak mida olen ma korduvalt varem läbinud ja teen läbi ka sellel korral.
Teeme nii, et mida rohkem teie valite lugeda, rahulikult, seda suurema elamuse toon ma teieni. Ma isegi mängin väheke tekstide värvidega. Lihtsalt, et oleks vähe hubasem mõista tundeid sõnades.
Inimeste maailmaruumist mis asub püüdluste universumis, mustas vaakumis, kohas kus me alati püüdleme juba olemasoleva suuunas võimalikult lähedale, sellest siin ma kümne küünega kinni ei hoia. Ma tean, et kõik need unistused on juba olemas, siin ma lihtsalt püüan midagi mida mul ei ole, aga miks ma üldse läksin selle õnge.
Nad võtnud meilt lootuse, tallanud unistustel ja allutanud tahtejõudu. Viimast jätkub kauemaks, sest sõdalane inimeses, see tahab surmani. Tulnukalised teised rassid, maapeal elavatega koostöös, nemad mõelnud kuidas tahtejõuetuid inimesi elus hoida.
Nagu alati siis parimad tarkused on tasuta, sest need on liiga head ja tegelikult ka liiga juba varem teatud põhitõde igas inimeses endas, et selle eest raha küsida. See on rohkem meeldetuletus, et kui Sina mäletad seda, siis annad lootust mäletada seda ka teistele. Ütleme, et see on mingi kollektiivne tärkamise õitsemine. Kusjuures pimeduses, varjus ja kuuvalgel õitsema saab minema inimese hing, kohas kus sündinu, kus lootus kastab kuniks viha jääb ja tõstab.
Tappes vaimu, jääb elutu keha autopiloodil programme täitma, ei ole ühtegi unistust, emotsiooni ega karumpsti rõõmust lakke hüppamist, sest imestus on vaakumina kosmosesse imetud. Sinna tühjusesse ta ringlema jääb, sest seal on tema õige koht ka, ootamaks maaväliseid kontakte kes selle põrgulaadse süsteemi korda seab, aga see on tühilootus kui lootust samuti ei leidu. Inimesed on igast otsast tühjaks tõmmatu.
Kõik kõige hullem selle väljenduse osas on see, et teatud kraadil viibides, see kõik tundub loogiline ja nii olevat tõene, see ei ole seda kahtlemata, sest tõde on mitmetahuline, aga praegu see on lihtsalt ainus tõene viis leidmaks tahet paremini. Ma lepin, et see on nii, aga nüüd seda tunnistades, saan, ma tõesti ka oskan, olla parem. Teisiti elasin ma vales.
See on see, et annad saatanale sõrme, võtab käe. See on ahnus. Inimesed tõmmatakse tühjaks kõigest jumalikust ja heast ning järele jäeb see mida selle arvelt vastu pakuti.
Selles püüdluste univerumis valitseb kurjus. See toitub headusest endast, aga kurjas võtmes, see on lihtsalt see mis kurjust toidab. Polaarsuse teine äärmus. Headus on peidus ainult meis endis, sest kanname jumalikku algolemuse ehk allika väge endas sees, aga kurjust tehakse ja see on lubatud mustas polaarsuses asetsevas jumala valguse varjus, ehk kohas kuhu oleme sündin’d. Meie eesmärk on leida endas see isa valgus ja paluda vahetust teatud aja vältel, varjust välja sündima. Muidu jääb tunne, et jumal on meid hüljanud ja söödaks visanud.
Kes see siis tõmbab? Meie ise we? Oleme ju harjunud kahtemoodi, et on süüdi teised ja näpuga saab alati kuhugile suunata kuhu silm ei näe. Ennast süüdistada pidi olema meisterlik, aga samas enda peale süüd võttes Sind keegi päästma ei tule. Meeleheitlikult süütunde ja enesehaletsusega ohvrirolli kukkudes õnnestus Sinult võtta Sinu eluvägi ja tahtejõud. Ära faking anna ära oma elujõudu olenditele, parasiitidele ja süsteemidele. Vaata mis siin toimub.
Eks see ole kõigest üks kirjeldus ja näide kuidas inimesi hävitatakse vaimselt. Selliseid hetki saab igaüks ise kogeda, aga eriti sellest kogemusest juttu ei tehta, sest saladus on suur. Keegi ei taha öelda, et sõlmis kuradiga just mingi arusaamatu lepingu, võttis suure kohustuse kanda endas süüd mida teinud pole ja elab edaspidi selle elu kahetsedes ära.
Sokrates öelnud, et kes pole rahul praegusega, ei saa olema rahul sellega millest unistab.
Deemonid on teadlikud sellest, seetõttu rahaga on kerge vallutada inimese vaim, juhul kui see neile tõesti suuremas mahus huvi hakkab pakkuma.
Allutada saab inimest ka läbi raskuste. Murrad inimese tahtejõu siis kui inimene annab alla.
Inimese pilgu ette kukuvad trellid. Vaade on läbi trellide ja nende taha jääb inimese mõtlemine ootamaks kus keegi lunastust pakkuma tuleb. Seda ei juhtu kindlasti, sest haavatavaid katkiseid hingesid tullakse hoopis ära kasutama. Võta ennast ruttu kokku, mine mediteeri vaikuses ja kao ära, et mitte keegi Sind kätte ei saaks. Naabrivalve maatriksis otsib informatsiooni ka läbi lähedaste tihtipeale, sina ise pead teadma keda usaldad ja kes justkui Sinust elumahlasid välja kõrrega imeksid, ehk keda vältima peaksid sellistel hetkedel enne kui end ära tapad või plahvatad.
Nüüd jõuame siis põhiliste tarkusteni mida peab igaüks endasse teadma saama. Ei ole vajalik anda hinnanguid ega ennast kaitsta, sest informatsioon Sinuni tuleb anonüümselt. Sa loed seda üksinda, keegi ei saa Sind rünnata. Sa lihtsalt võta see teadmiseks endale, see on oluline teada ja ega keegi seda Sulle niisama rääkima hakkagi. Seda teavad vähesed kes kasutavad seda ära.
Me oleme sündinud püüdluste universumis. Iidsed tsivilatsioonid olid määratud teisest ruumist siia korda looma, sest must kosmos ja maailm selles kus elame, kohe kui loodi inimene, tuli jälgida kuidas nende hinged saavad mõjutatud selles kaose universumis. Siin polnud reegleid, aga siin olid enneolematud soovid. Ebavõrdsus ja loetamatuid tunge mis tekkisid. Kiskjalik teadvus pea tahtis söövitada algolemuse, meie kõigi allika puhast osa. Selleks tuli kaks äärmust ühest ja sellest samusest ehk jumalast endast poolitada kaheks. Yin ja Yang, üks ja see sama, aga igaveses liikuvuses käsikäes, ei ole üht ilma teiseta. See on valgus koos oma varjuga, elanikud elavad mõlemas, aga meie oleme paraku sündinud varjus.
Legendid räägivad, et Adam ja Eve visati paradiisist välja. See oli valge universum kustkohast nad oma asjad kokku pakkisid, või õigemini midagi kaasa ei võtnudki ja kus nad ühtjärsku esimese asjana hakkasid tundma ennast kuidagi alasti ja seda häbenema.
See oli koht kus oli kiskjalik energia. Ei tea kas suutis reptiil ajada käe püksi naabrimehe naisele või miks kannab inimene endas reptiilset dna’d, aga samas kannab ta pea igast manti endas kaasas. Iidsed egiptlased katsetasid küll väga põnevaid süsteeme millest inimene ei oskakski unistada eales, aga nende loojad lõid ka neid kohati nii tugeva DNA mutatsiooniga, et oli täiesti normaalne olla loomapeaga ja kanda inimese keha täielikult või osaliselt.
Eks ka nemad ise katsetasid teatud praktikaid koos preestritega. Kõik informatsioon on tänaseks peidetud ja inimese mõistus ei suuda hoomata kõige olnu tagamaid. Seega las see jääbki saladuseks nii nagu seda praegu hoitakse.
Iidsed hoidsid jumala varjus korda. Mingil põhjusel hävinesid nad kõik sama hoobiga. Püramiidid olid üle meie maailma jäänud liiva, vee, jää, mulla ja vihmametsade alla peitu. Miski ärritas isa selliselt, et ta oma varjus oleva nipsuga hävitas.
Mingil põhjusel inimene säilis. Peale üleujutust need kes ellu jäid, neid polnud palju, need hiiglased mingi periood elasid veel edasi ja ühtisid ka lihtsamate inimestega ning vereliinid läksid muudkui taas käima ja nüüd läbi tule ja vee, salatsemise ja riiulitel oleva tolmu sõuame tänapäeva.
Meil on Bill Gates, meil on nutitelefonid ja varsti kiibid, vaktsiinid ja liimid peas. Bill leiutas operatiivsüsteemi, jättes neile ruumi viiruste kujul, sellest õppis ta midagi mida kasutada ka inimese operatiivsüsteemi loomisel. Oleme valuuta selles sünteetilises ühiskonnas, allume ja kuuletume tehisintellektile ning apaatsuses suudame selle kõigega lihtsalt leppida.
Küll aga oli tore vähemalt kirja panna midagi aegadest kus emotsioonid ei olnud veel päris hääbunud sellest 5G trooja hobuse platvormist. Alati õpetati, et teist korda ämbrisse ei astuks ja nüüd kui seda kordad, siis oled ise peast ämber. Sellisel puhul arukas inimene ei räägiks rohkem, kui korra, sest igaühel on õigus oma uskumusele. Seega, parim mis teha saan, on jätta kirja oma mõtted ja vähemalt eelkõige tunnen mina end paremini, et ma andsin võimaluse nägemaks kuidas saab peenekoeliselt ja valitud taktis ehitada ülesse suurt plaani selliselt, et keegi ei saa arugi sammudest mis viivad selleni lähemale.
Keegi ei suuda mõelda kaugemale, arvates, et see toodab ainult ühte asja ja kogu debatt käib sellel, keegi ei mõtlegi, et võibolla on mitu asja ühte topitud ja see platvorm tõesti on ka millegi teise jaoks, näiteks inimese käbinäärme lobotoomiliseks kontrollimiseks. Loll olen mina, et suudan mõelda ja kahelda teatud asjades. See on aktsepteeritav, mu eesmärk nagunii ei ole selline, et ma peaksin kartma eksida.
Maailmaruum on valitsetud kurjuse poolt. Sina tead seda. Inimesed ei tunnista seda, tõde on liiga äärmuslik hoomata. Lisaks on meil tõesti headus meie sees ka olemas. Siiski, et inimene mõistaks, et strateegia ongi keeta inimese vaimu õrnal temperatuuril, selliselt on kohati hea soe enne kui vaim ära keedetakse.
Ma ei hakka pikalt keerutama. Kui tunned, et vajad vaikust, pead vaikuse saavutama. Leia koht kuhu põgeneda. Lase kõik programmid endast välja, analüüsi ja õpi kõigest.
Nüüd saad rahulikult seedida kõike mis juhtunud. Rahuseisund on oluline. Selles seisundis tead ise kõige paremini mida kuulata, mida teha või mida mitte teha. Saad koristada oma ruumid kus viibid ja võtta parimat sellest mis hetkel käepärast on. Kui selleks on korter mis on lihtsalt kohutav väljanägemiselt, siis vaata kõik hubased esemed sisetunde baasil ja unusta raamid, hubasta see peldik ära nii hästi kui oskad, tee tassike kohvi ja pane küünlaid.
Võibolla kuulaks muusikat. Sügavat. Midagi mis viib Sind rännakule. Eelnevalt kirjutades kuulanud Vangelist, mõtlesin jagada lugejale enda pilotaazist (proovisin kasutada võõrsõna), see tähendab vist kogemusest, aga kes teab, vahet polegi tegelt. Siin see on, oled julgelt oodatud sünkroniseerima minu mõttesagedusele. Rahuseisundis.
Mitte ei saa jätta kirjutamist. Tahaks lühemalt, ei suuda. Tahaks konkreetsemalt, ei usutaks. Teab igaüks kes mind lugenud, et sulepea tint otsa saada ei soovi. See tüüp võib hüpata ühelt teemalt sootuks teisele ja panna segast. Ma ei jõua sissejuhatuseni oma elus iial.
Kõige selle käigus tean, et iga kord kui mul on raske periood vaimselt, siis mõõnale tuleb taas tõus ja minu töö on ehitada praegu filtrid, et kui tõus tuleb, siis rahuseisundis ja meelestatud tundmuses, selliselt ei saa suure tõusu lainel tekkida vastupidine effekt. Mida suurem on äärmus, seda suurem on äärmuse lainetus ka teisele poole. Kõigel on kraadid, ka meeleseisundil.
Ometi inimesed. Vähesed. Suudavad seda lugeda. Nad suudavad näha selgust kaoses. Nad on need kes vaevusid süvitsi hüppama tunnetesse. Nad ka said selle kogemuse. Ma ei ole neid reetnud. Mu kirjapilt on rännak. Ma tänan.
Seda kõike arvesse võttes muutu tugevamaks, vaimus ja hinges. Sina ja ainult Sina, sest igaüks teine teab ise täpselt samamoodi enda eest seista. Ma soovin, et saad tugevaks, sest oma kogemusest olen saanud teadma, et olen olnud katkine ja ohvrirollis, pettun’d selles maailmaruumis, kus mind hoitakse kinni minu võimalikkust potensiaalist küll osaliselt ka minu enda piirangutest, aga ka tõesti süsteemi enda poolt. Võitlemine on väsitav, eriti kui oleme jõudnud keemistemperatuurile väga lähedale.
Teadvus mida puhtana hoida, seda kergusega annab kõrgustesse kanda. Viska sellest raskused, hoolda seda tänutundes ja kõdita unistusega lihtsalt olla. Surm on minu algus. – Alan Durier
Maailm, kas kukub kokku meie silme ees, ei tea, sest selleks peab vaatama, et midagi näha.
Filtreeri kõik see tundmus, ja ometi oled Sa ikkagi valguse enda vari, see juba peaks näitama, et Sina saaksid eksisteerida, peab jääma valgus, sest see on tasakaal ja Sinu looja isiklikult.
Oled osa kõigest. Oma kraade saad muuta Sina, va elualkeemik isiklikult. Tõstab vibratsiooni see kui tabad ära instrumendid millega seda tõsta. #Armastus #Puhtus #Heatahtlikkus #Inspiratsioon #Õitseng, aga selleks, et instrumendid häält teeksid, pead olema vooruslik.
Sa ei saa kavaldada ennast üle selles, Sinu tõeline olemus pole peidetud, see on rohkem nähtav kui Sa arvad, seega tea, et Sa võid uskuda, et oled hea, aga usu seda seni kuniks päriselt oledki ja ära tee kurja. Selliselt liigud Sa oma hingeskaalal valguse suunas, jättes raskused teisele poole. Sinust saab sulg oma kerguses mis triivib valge universumi väravateni, sest kui hing on puhas, pääseb ta tõepoolest läbi sõela, jättes kõik raskused maha mida kaasa võtta ei saa.
Lõpetuseks veel mõõnan, et kohe on tulemas tõus. Tõusul ma enam selliselt arvamusi ei jaga.