Kõigil on see keegi kes kontrollib neid, olgu see kas mõni pereliige, sõber või väljaspool siseringe. Kontrollimine ise tuleb läbi peene kardina, õhkõrnalt, selliselt, et ei näe isegi põhjust võhma raisata ja teistele vaevaks teadagi anda. See viimne õhk Sinu kopsudes on kui vaakumiga aeglaselt läbi aastate välja kistud selliste inimeste poolt kes töötavad valitsusest kõrgemal kohal, sest valitsus ise ei ole mitte midagi muud kui inimesed kes on sinna lihtsalt lubatud, tegemaks ainult seda mida kästakse ja selleks on vaja kuulekaid inimesi. Valitsusest kõrgemal kohal on keemiatööstus ja selle vendadeks on täpselt need asutused kus hoitakse inimesi vangis ja tehakse kohutavaid asju. See on tõde, aga seda ei saa tõestada ja ilma tõestuseta suurem osa inimkonnast magavad ja lubavad öösiti keelt kõrva ajada igasugustel päevaga ettesöödetud programmidel.
Mitte iialgi ei saa seda sõlme lahti harutada, sest hägusus koos väsimusega on hullem laks kui mõni kangem narkootilisem aine, see lihtsalt viib mõistusega täiega sõitma. Inimene ei saa lubada omale järgmisi küsimusi “Miks ma tööl pean käima?”, sest vastuseks on selgelt lihtne “elutõeline” arusaam, et kui seda ei tee, siis kisuvad asjad ikka päris nigelaks. Meil on kõigil elementaarsed vajadused ja mugavused selliselt maksustatud, et tõeline orjapidamine mis kord oli, asendus sellise meeldiva käitumistrendiga, et tööl käivad heatahtlikud ja normaalsed inimesed.
Miks meid koolis selliselt õpetatakse? Kas Sa oled saanud vastuseid, neid tõelisi ja ka ilmselt neutraalseid arvamusi oma küsimustele? Pigem oli nii, et kui suutsid õigele nupule vajutada, siis õpetaja ärritus ja tema aegluubis lõksuvaid lõugasid võisid pärast nädalaid unes ka näha. Neid veresooni pungil punaseid silmavalgeid ei saa ma iial unustada, sest see programmeeriti mu ajusoppa suure punase märkusega minu koolipäevikus, mille eest võis kodus kena viisaka koslepi saada omal ajal. Aitäh selle eest. Selle humoorse sõnavõtuga saab tegelikult lahti miskisugustest lapsepõlvetraumadest, aga neid meil ju olemas kellegil ei ole, sest seda on häbi tunnistada. “Kas Sinuga on kõik korras?”, võidakse küsida.
Olen alati mõelnud, et miks ma ei sobitunud koolipingi taha kui käsn mis tõmbab pimeusus kõike seda mustust enda värskelt kätte saadud templisse, oma mõistuseväravaid lahti hoides, kõike uskudes ja arvutades ise teistmoodi, leppides, et niimoodi nagu öeldakse on see ainus õige. Ma tundsin, et pean täitma lahtreid millele ei antud vastuseid, aga sõnadega mis anti ette. Mulle ei ole keegi iialgi õpetanud päriselt väetähestikku kasutama või numbreid seostama värvide ja sümbolitega. Keegi ei ole öelnud, et kõike ühendab geomeetria.
Mitte selliselt, et ma oleksin aru saanud. Teistmoodi. Kas see on taotuslik? Et kõik saavad aru, aga üks ei saa, sest võibolla ta mõistis midagi muud. Ja neid teisitimõtlejaid siis ongi tegelikult rohkem kui mitu, aga nad teevad nägu teiste ees ja ei soovi isegi mitte rääkida nendel teemadel, sest sõlme lahti harutamine on võimatu selliste nõrkade kätega. Tegemist on umbsõlmega ja meil on vaja sekkumist tugevamate jõudude poolt. Mitte ei lasku selleni, et kõigel on juured all ja igast heateost võib saada miski süvenenud halvustus, aga me peame edasi proovima küsida neid õigeid küsimusi, et saada tõelised vastused. Teeme seda sama mida kord koolis tegime, täidame lüngad, aga sellel korral sõnadega mida oleme endas peidus hoidnud.
Aitab sellest hägustamisest. Kaua me lubame teha haiglaseid tegusid oma liigikaaslastega. Kõige suurem haigus on valetamine ja kõik peavad seda tegema juba pelgalt enesekaitseks ja ellujäämiseks. Selline võtmisel baseeruv kiskjalik parasiitlikus ja kadedus tuleb lõpetada. Ma olen valmis selleks, aga palun, ma kaua ei kannata oodata, tulge järele. Tulge lihtsalt järele. Ma ei suuda enam moosida.
Presidendid on osa salajastest kultustest. Need kultused korraldavad kohutavaid tegusid. Need teod kajavad meie kõigi kollektiivse teadvuse raames peegeldustena meie maailmaruumis. Meie maailmaruum on täis pimedust, peidus valguse eest, olles nende varjud. Iga tegu on ühtepidi õige ja vale, aga kelle jaoks ja millises perspektiivis. Seda võib mõelda suurema süsteemina, aga mulle endale isiklikult meeldib see iseloomulik isikupära otsustada ise milline sagedus Sa olla soovid ja mina tean, et minu eesmärgid on palju olulisemad kui mu füüsiline kehastus.
Kes kontrollib keda? See on see õige küsimus ja läbi selle võime palju õppida ning edasi minna. Sellest küsimusest võib saada teekond algusesse. Ära kahtle iialgi oma teadmistes ja ära loo endale piire ette, sest piirid on loodud neile kes on mentaalselt vangistuses ja vangidel puudub elutahe. Tõeline elus inimene ei lase ennast iialgi allutada ega ei anna ära oma tahtejõudu. Meie vabad valikud ja suhtumine tulenevad meid ümbritsevast ja olen ka mina kaua oodanud tõelisi vastuseid oma tõelistele mõtetele mida ma ei ole varem formuleerinud küsimusteks.
Mis on Antarktikas? Kas seal asub portaal kõrgemasse maa dimensioonisagedusse? Kui püramiidid ja Tesla on seotud, siis kas on võimalik luua uuesti kollektiivne kristallteadvus ja kui kaugel me sellest uuest reaalsusest täpselt oleme? See on silmnähatavalt täis teistusuguseid olendeid kui meie oleme harjunud nägema, vähemalt enamus. Mina suren teadmisega, rahuõndsuses, et me ei ole üksi. Mina olen saanud paranormaalsete nähtuste jackpoti. Muidugi ma tahaksin näha enamat. Ma olen valmis purjetama siit madalast raskustundest kõrgemale hingamisele. Võtke mind koju.