Ma lahendan kõik raskused kergusega, lahustades absoluutselt kõik 3D Müürid. Lahustumisele lähevad võrdlemine, võistlemine, kavalus (negatiivne manipulatiivne tahk nutikusest) ja palju muudki mida igaüks tunneb ise sügavalt enda olemusest ise ära.

Enamus lugemist hüppabki ühest kohast teise. Kes saavutab lugemisel selle voolavuse, see mäletab peale spontaanset lugemist sõnumit. See on peidus, sa tunned seda. See ongi kõige parem, sest Sa otsustad oma tundmused ise enda eest.

Hüppame siis pea ees vette ja otsad teeme lahti süsteemi kahtluse alla seades, õigemini teades juba südamest endast, et see ei toimi ja see peab muutuma. Süsteem töötab vigaselt, see pole ideaalne, vaid lausa skaala on kukkunud selleni, et seda süsteemi kasutatakse kõikide inimeste poolt ära. Kes seda ei tee on lihtsalt tõesti neljakabjaline, sest selleks, et näha endast kaugemale, on vaja seista kõrgemal.

Meil on vaja muutusi siin maailmaruumis. Meie omas Eestis. Igal pool. Valitsus on kokku kukkumas, see mis olnud, see enam ei tööta. Meil on koheselt vaja muutusi ja uut hingamist! Inimkond on lämmatamas ennast, me lämbume korrupteeriva mõttelaadi käes.

Keegi ei suuda paremat mõelda, seega sellest ei räägita. See on laualt väljas. Aga need kes proovivad, need süüakse ise sellel laual ära. Meil on vaja rohkem rahvast juhtima,

Mis oleks kui jätta ka ütlused ja arvamused, isegi kui autor eksib kõige vastu mida ta kirjutab, ikkagi anda talle andeks ja korraks peatuda ja mõelda neid robustselt ausaid asju mida mitte keegi ei julge tunnistada või hakkab ikkagi pärast vabandama ja keerutama seda sogasemaks.

See on nagu see, et majas on vaja püüda hiiri. Hiire püüdmiseks viise erinevaid, eesmärgid sama, aga mõnel kaotab hiir elu eesmärgi tõttu, teiselt mitte. Lisaks on elu kaotamiseks viise erinevaid nii saatuse ja inimambitsiooni kui ka õnne sekkumisel. Hiir tuleb kinni saada, aga kuidas ja milliste viisidega, see sõltub inimesest endast. See ongi see valimise küsimus, milline elualkeemik Sa oled?

Mis on Sinu valikud? Kuidas Sa endale neid põhjendad. Eesmärgi täide viimiseks on erinevaid viise. Mõneti tugevam viis on hiirelõks ja jutuks ei tule küsimus kas elusalt või mitte, sest lõks on surmav. Vähemalt klassikaline lõks mis tapab hiire, see on laialdaselt levinud. Kes seda teha ei julge, ostab mürki ja pistab pea padja alla samal ajal kui hiir ise surema läheb sinu maja seinte vahele. Kui sobilik eksole. Kõigel on tagajärg, aga sellest vaadatakse tuimalt mööda.

Enamus inimesi võtavad etteantud lõksu, see on statistiliselt toimiv viis, seda ei küsitleta, see teeb töö ära, aga see esteetiline hingelaiskus läks Sulle just maksma ühteist teisest valuutast mida kannad endaga kaasas, kui nii võib öelda.

Mõni ütleb nüüd, et hiired on kohandanud mürgi vastu immuunsuse. See on huvitav. Mõned ütlevad, et hiirtele tegelikult juust ei meeldigi, sest see haiseb hullult. Mõni jääb seda uskuma, mõni aga ütleb, et vahet ei ole, sest kas meeldib või mitte, mängus on teised elemendid ja statistiliselt võtab hiir selle juustu kas meeldivusest, näljast vastu tahtmist või pelgalt uudishimust. See on samamoodi suurimas müügimehe jutus läbi ajaloo, religioonis. Usk on see mida proovitakse Sulle pähe määrida, ka jumalik ajupesu tehakse neile kes eriti sügavale tahavad minna.

Mõni ikka tuleb ütleb, et see on lõks püüda Sind kinni, aga mõned usuvad, enamus mitte, sellel korral ei tule isegi jutuks see, et statistiliselt see sissetõmbamine toimib, sest sellel korral oled hiireks keda püütakse Sina ise. Kas tahtest, hirmust või uudishimust.

Mis oleks kui vaatleks kõike mis toimub selliselt, et kõik toimub ikka edasi nii nagu see toimub, seega me ei muuda mitte midagi muud kui nägemust kuidas me asju vaatleme. Vaatenurk on teine ja tõde seepärast muutu, sest tõde on see mis ta on, aga kuidas meie tõde kuvame oleneb millises skaalas me parasjagu loodi hoiame. Ausus ja valed on mõlemad üks ja seesama, aga me serveerime seda erinevas temperatuuris ja mõni kohaneb kergemini, mõni ei talu kuumust ja mõni on selline kuumavares. Selliselt on see aus olemine ja valetamine ka, see mõjub kõigile erinevalt ja me ei oska enam inimestega lävida, suhelda. Iga asja eest saab inimene laksu kirja, kriitika ei meeldi kellegile ja peab olema lihtsalt pervert, et sellest naudingut saada.

Mustkunstnik töötab mõlemal pool, tema tööks on tunda kraade ühest ja sest samast.

Inimesed tahavad üksteisest paremad olla. Inimesed vajavad informatsiooni ja inspiratsiooni teistelt, et ise nende arvelt ülesse end upitada, kasvõi elumõtte otsingutel. On olemas inimesi kelle teadvus on nii madalas seisundis, et nende päeva või isegi elu paremaks tegemiseks piisab ühest väikesest heast tunnustavast sõnast mis ei pea isegi tõene olema.

Inimesed on puuduses. Nad janunevad kiituste järgi, sest tunnustamine on olematu. Nad janunevad rikkuse järgi, sest vaesuses on virelemine. Seal on veel teisi spektrume, näiteks miks keegi ei taha tunnistada, et me elame ebavõrdses süsteemis kus ühed on rikkamad kui teised ja see pidavat olema normaalne, sest nemad on teistest paremad. Sõnastada saab alati kõike, maalida pilte ja visuaalselt loitse peale kerida, selliselt, et vaesedki hakkavad ülistama rikkaid inimesi, et ju nad on ikka nii targad, tublid, töökad, ausad ja head inimesed.

See on väga kummaline, et kirikutes käiakse jumalakartlikult, ennast alandamas, justkui kerjamas lunastust vahendaja Jeesuse käest. Vanad viikingid olid harjunud otse pöörduma Odini poole, aga kristlased korrutasid enda tõde ja nüüd pääseb otse jumaluseni läbi vahenduse, alanduse ja kahetsuse. Ma ei mõista miks jumalat karta, kas kirikus käimine ja jumala sõna mainimine võiks siiski olla koht kus ma tunnen ennast hoitult ja kaitstult. Meil on jumalaga omad jutud.

Mina teda kartma ei pea, aga ma kardan inimesi kes tema nimel räägivad. Teate mis veel on teooriaks huvitav kuulda aga mida ei kuulata. Midagi näha, aga mida ei vaadelda. See on koht kus elame, koht kus inimesed usuvad, et jumal on olemas. Seda muidugi erinevas tähenduses ja siinkohal ma lõikan ikkagi kergemaks selle definitsiooni. Usume, et jumal on igas kultuuris ja igas keeles ikkagi seesamune üks kõrgem teadmatus mida sügavas usus siis hoiame endas teadlikuna, läbi erinevate allikate, erinevas tõlgenduses, ilmselgelt, sest igaüks saab kõigest erinevalt aru.

Mis oleks Sinu reaktsioon kui ma väidaksin, et jumal on surnud? Ütleme, et on ja alles on jäänud täielik kaos ja maapealne põrgu. Kõik on teadmatuses. Jumala mälestus on kaduma läinud. Et ka temal oli võimalik hukkuda ja see juhtus, koos sellega kui hävinesid iidsed tsivilisatsioonid. Kui tulid hallid siia maa peale ja leidsid kord õitsengul asetsenud tsivilisatsioonide õpetused ja DNA’d mille järgi prooviti luua inimene, selliselt, et ta kannaks seda jumaluse olemust, suunda headuse suunas, õitsnegule, et inimesest saaks arenev liik, mitte parasiitlik võttev manipuleeriv vaimne ja eeterlik kiskja.

Kui jumal lahkus meie universumist, hoiab ta tänaseni meil pilku peal, aga sekkub ainult väga harva kui on tõeline olemine, tundmus ja päris emotsioon, see ime väärt sekkumine. Seni on meile jäänud temast mälestused erinevates pühakirjades. Fragmendid tõest.

See aga siiski juhtus. Inimesed söövad isegi teisi laipasid enda sisse füüsiliselt. Milline teise planeedi hea elanik sooviks sellistega suhelda kui näeksid, et tüübid viskavad mingid ribid grillile söestuma, joovad humalavett peale ja krooksuvad seda laipa õlise suuga naerdes idiootsete asjade kohta milles ei olegi ühtegi eluliselt olulist informatsiooni.

Me peame ise hakkama saama. Keegi ei aita meid. Sellepärast on hirm. Hirm hakkama saada ilma oma loojata. Ka ilma vahendajateta. Sest keegi ei saa jumalat vahendada, teda pole siin. Kõik kes seda väidavad on hoopis sootuks muud.

Maailm on korrupteerunud, kiskjalik ja võttev ühiskond. Inimene on taandarengus, ahviks saamisele, vähemalt sellises suunas jätkates inimene kaob.

Läksid teatud ahvinimeste partiid kohe hävinemisele, jäi küll inimene tänapäevastes kujudes, aga ei muuta lõpuks miski ilmselt inimese loomust kui seda mõjutatakse selleni, et inimkond on mugavustes vaevlev iseennast vaimselt trellide taga hoidev parasiitlik vampiir kes toitub teistest omasugustest, valetades neile näkku ja lõhustades inimese algolemuslikku uudishimu leidmaks oma päritolu osas vastuseid. Põhjuseid, teadmist ja suunda koos sooviga olla parem olevus, suurema eesmärgiga.

Hetkel on nii, et reptiilsed kõige suuremad kiskjad töötavad suuremates kohtades, neil on enda ärid ja nad panevad enda alla samasuguste ihade ja võimujanu järgi isutavaid inimesi tööle. See on koolides ka nii, et teatud paberitega olendid tulevad laste unistusi sööma.

Suuremaks saades leiab selliseid pea igast ametist. Huvitav küll miks. Ometi ikka leitakse vabandusi ja seletusi miks see nii on. Aga küsimus pole selles, vastus on hoopis see, et süsteem ei toimi, seda tuleb muuta. Ärge unustage. Seda tuleb muuta ja see ongi konkreetne vastus.

Seda ei lasta teha. Meil on filtreerimised. Selliste uskumustega võid ennast ära tappa. Ametnikud ja ametikohad kes justkui tahaksid Sind aidata, aga samas ei luba asju lahendada. Sind manipuleeritakse sellega, et pannakse uskuma, et viga on Sinu mõtlemises ja Sinus.

Meil on siin ringi kõndimas tõelised teadjad ja tunnetajad. Nad ei eksponeeri väga end. Milleks. Küll aga kui Sa neil näpust kinni saad võtta, saad targemaks, kui kuulad.

Pole ka mingi imestus vajalik, kui kuulda tõde, et kõige suuremad kaabakad ja pätid töötavad kohtadel kus nendega peab tegelema. Teiste endasugustega. Nad teavad kuidas Sa mõtled. Nad mõtlevad tegelt täpselt samamoodi, vahe on selles, et nemad saavad selle eest raha, et Sind hoida vaikimas ja allutada prügina kõrvale, et hoida süsteeme elus.

Süsteem on korrupteerunud ja inimesed on jäänud sellesse kinni, seda uskudes ja minu lahustav valem praegu on vaadelda asju robustselt ausalt ja konkreetselt, sellel korral tasub eriti neutraalselt lugeda, et las tulla see ärgitus südamesopast õigesti ise välja. Sest seda ma ootangi, et tärkaks inimeses lõpuks nägemine, muud teha pole vaja kui rätik silme eest võtta.

Ma räägin milline on maailm ja ta võib olla nii ühte kui teist, olenevalt millele keegi keskendub, aga valed meie sees jäävad ikkagi meid kummitama, et kuhu on kaldunud inimkonna kollektiivne ühisteadvus, millisele poolusele ja kuidas nad ellu jäävad taaskord liigina mis niigi on otsakorral, kuniks meie loojad kes meid jälginud aastatuhandeid, käega löövad ja ütlevad “See partii läks ka unutsu, neist said parasiidid ja hävitajad”, taaskord on eksperiment luua õitsengu suunal arenevat tsivilatsiooni luhtunud ja maailm resetib ennast uue liigiga, et veelkord proovida.

Tegemist on hiearhilise võimutseva püramiidskeemiga. Igaüks on nõus võitlema selle nimel, et ta ei peaks jääma kellegi talla alla, see ongi tõsi praeguses ühiskonnas. See süsteem propageerib kaks kätt avatult ebavõrdsust emotsioonide arvelt. Mitte keegi ei soovi tunda ennast väljajäetuna ja negatiivsed emotsioonid on illusioonid millesse jäetakse igapäevaselt väga suur hulk inimesi üksinda piinlema. Võimalused on piiratud ja tihe võitlus käib, see on kiskjalik filtreerimine kus nõrgem hävitatakse, inimesed teavad seda, sellepärast nad kaasa mängivadki, süsteem on selline.

Inimkonna kollektiivne teadvus asub püüdluste universumis kus me püüdleme alati millegi hea suunas, kes teadvustab mis on hea, see on küll valetaja, sest keegi meist ei teadvusta headust ja seda teist poolust, sest me oleme liiga tatid, et selliseid küsimusi üldse õigesti küsida. Mõni on leidnud, et ta suudab oma ego varjata spirituaalsuse taha. Loeb mõned nädalad midagi, teeb asjad selgeks, praktiseerib natuke ja peab ennast selgeltnägijaks või kes teab kelleks teiseks.

Ostab omale universaalist miski asja pihku vehkimiseks kui teeb rituaale ja siis on hästi kuri küsijate osas, annab vihaselt kesiseid vastuseid, vehib käega, pööritab silmi ja seejärel laseb inimesel ise ära lahendada enda küsimused ja öelda ise vastused. Mis maagia see on siis täpsemalt, see on ikkagi ruumi andmine teisele, tähelepanu jagamine ja lubamine endast väljendada seda mida igapäevaselt muidu teha ei julge. See ongi aus tõde, et inimesed käivad abi saamas erinevate tervendajate juures sellega, et nad saavad koha kus välja endast halada see vale ja illussioon milles nad elavad igapäevaselt. No see on tõesti selgelt nägemine, vast selles mõttes on see küll üks ühele, aga muidu see kõik hookus-pookus küünlad, kolbad ja mustad rongad on veidi liiast.

Tõeline maagia on kuu, päike ja tähed taevalaotuses mis kõnelevad Sinuga tähtedes mis sädelevad tundmusena sinu hinges. Sinu õed-vennad kaugemalt distantsilt vaadeldes. Selles suures vahetus mustas püüdluste universumis. Teiselpool päikeseportaali teretamas igapäevaselt pärisolemuse tuline paitus, sisenedes läbi silmade, sinu sisekosmosesse, teadmisena, tundmusena, mis kord oli ja veel olema saab, kui jõuad sinna, sest selleks, et olla seal, peab minema siit, kus püüdlused on kõik mis meile antud on, selles reaalsuses, ja igaüks teeb seda omamoodi.

Me tõesti ei tea mitte keegi kuidas peab õigesti elama, aga kes kohaneb kiiremini kes hoiab tarkusi enda teada, teadmisi ja oskusi müüb ja ise teiste arvelt ennast ülesse upitab, siis võib ühel hetkel avastada, et püüdlused on olnud teises suunas.

Raha ja isekus kaalub rohkem kui Hing ja õitseng. Läbi andmise on võimalik kogeda kõige lähemale seda olemise tunnet, lubamise tunnet, usaldamise tunnet. Mitte läbi võtmise. Võtta saab ka mõtteid, mitte ainult asju. Unistused, neid võetakse iga päev. Inimesest on saanud parasiitlik olend ja kui ta ruttu endale ei teadvusta vaimseid instrumente mida ta saab kasutada igapäevaselt enese arendamiseks, et tõsta mentaliteet sinna, et olla valmis igas olukorras sooritama puhta otsuse, valida headus.

Praeguseks on see, et igaüks kaitseb ennast teiste eest ja keegi ei usalda kedagi. Sellega on kogu praegune süsteem lahti seletatud. Ka see teadmine, et kes kavalam, võib olla teistest parem. See pole headus. Headus on võrdsus ja lubamine, keegi ei ole kellestki parem. Võrdlemine ja võimaluste piiramine valuuta järgi on kurjus ning see on ilmselge. Skaala pole tasakaalus.

Nii et kurjus seisneb algusest peale ebavõrdsuses. Kui valitseks võrdsus, siis saaks filtreerida hoopis kurjust sellega, et kes parem teistest olla soovib, see on suunaga sinna. Selleks pidigi olema kaks universumi, yin ja yang. See on kurjuse loomus, see ka osa jumalusest, sest seegi on üks ja see sama mis on jumaluse teine vastand. Lihtsalt kraadid millest räägime on erinevad.

Sinu headus või kurjus oleneb Sinust endast. Sa kannad loodi, Sa elad skaalal. Sa võid olla ühel poolel raskus, teisel kergus, võid valida tasakaalu. See on kõik lubatud ja Sinu soovid täidetakse, igal teol on aga tagajärg, kannatus, õppetund.

Jumalus tervikuna on jagunenud kaheks. Mõlemad äärmused on lubatud. See on osa ühest.

Sa lihtsalt küsi ja tea, et siin universumis ausad vastused tulevad tavaliselt tüli käigus. Kõik on alati üks näitemäng ja ikka inimesed tavatsevad öelda “Miks ma ometi ei õpi. Ma usaldasin.”, see et Sa juba küsid neid küsimusi annavad sulle selged vastused. Üldse ei tasu lootma jääda, et keegi on nii hea kui oled seda Sina, igaüks ju teab, et me võime ise samasugused olla. Peab ju tunnistama.

Valikud tulenevad tihiti ka hetkeseisundist. Kõike annab muuta. Sinu ülesanne on jääda igas olukorras rahuseisundisse, kõrgemasse teadvusesse, ka sõja ajal.

Praegune pime kurjust täis universum on koht meile kus see on lubatud ja ei mina näe mingit lootust ega ime, et see süsteem üldse muutuma peaks, sest see on algselt peale lubatud jumalal endal olla nii nagu see on, sedagi ei saa hävitada, sest see oleks hävitamine jumaluse enda, seetõttu juhtuski nii, et jumal suri meie universumis. Alles jäid segaduses hingefragmendid jumalusest kes sünnivad koguaeg uuesti kehastusse, kandes seda headust ja usku ning lootust endas kaasas. Vast sooviga teha võimatut, luua ime, kes soovib vähem kes rohkem. Jeesus proovis, ei õnnestunud.

Vabanema pidi kõigest kurjast mis inimese sees. Negatiivsus.

Inimesed valasid ta kurjusega üle. “Kus see jumalus Sul on?”… ja krutiti piinamisega nii julmalt selle eest kui vähegi sai, sest selliste asjadega ei mängita… vähemalt see oli justukui see appikarje neilt kes ei tunnista kui suures pimeduses nad elavad. Õpetuseks, ära justkui anna lootust olla parem neile kes seda sügaval sisimas olla ei soovi. Ära mängi nende väheste tunnetega mis neil on, sest see tunnetemeri on teises äärmuses. Lootus mõjub nagu mürk seal. Hirm eksida.

Headus ei olegi suurt muud kui anda endast ilma vastu ootamata. Kohe kui kukud andmise tõttu pettumusse, mida Sa ka kukud, siis püüa uuesti, sest see on üks suur eksam Sulle ja kõigile teistele kes seda teekonda ette võtma hakkavad. Püüdlused, mäletad? Sa ei saa iialgi mitte midagi siin mida püüdled, sest kätte saamisel muutub midagi, Sa jõudsid kõigest vahepeatusesse ja Sinu püüdlused ei lõppe, vaid lähevad edasi. Jeesus saavutas oma teoga selle, et läks edasi meistrina ja tõesti jumala pojana sinna kus jumal veel elus. Osa temast mis elab veel valges universumis, ja tagasi ta siia enam küll ei tule, seda küll oodata ei tasu. Ta pakkis siit universumist ammu oma kohvrid ja läks kahte leeri. Kuutsükkel ja Päikesetsükkel, esimene on kui jääd kinni asjadesse ja teine on vähe parem kogemustundmus.

See on igavene kaheksa mida mööda Sa liikled, see on seadus ja mitte keegi ei saa muuta nii suuresti toimivaid süsteeme, aga muuta saad ennast niipalju, et Sina kui hammasratas enam süsteemi ei sobitu ja seega Sind visatakse sealt küll minema, aga see ongi Sinu teekonna algus.

Veelkord. Praegu on palju inimesi kelle kohta võib öelda kodanik. Võib isegi öelda, et aktsiaseltsi produkt või väärtus kodaniku valuutas. Autopiloodil magavaid inimesi on kõik kohad täis, on ka neid kes usuvad siiralt, et on ärganud. Sellel pole mingit vahet kui aus olla. Mitte miski muu pole oluline kui olemine, see kes Sa oled. Püüdluste tõttu me seda teha ei saa ja seetõttu vajume varem või hiljem seetõttu depressiooni. Depressioon on tõe varjutamine enda sees rollidesse mille on määranud Sulle kõik väline kes pole tõeliselt Sina.

Ma oskan nipsuga öelda kuidas depressioonist lahti saada, aga see ei tähenda, et see nips käib, sest keegi ei saa sellest naljalt lahti saada, püüdluste universumis. Selleks peab juhtuma ime, et Sa lased kõigest lahti ja lihtsalt oled. Siis tõesti ma imestaksin, et kuidas Sa püüdluste universumis suutsid lihtsalt olla vaba kõigest, ometi oled füüsiliselt püüdluste maailmas. Ma ütleksin, et Su teadvus tõesti ärkas olemise universumis, Su hõbeniit muutus kuldseks ja Sa oled täielikus ühenduses valge universumi, ehk puhta olemisega kus on teised meistrihinged, su täheõed ja vennaskid, eeskätt kus jumalus elab, aga millises vormis, seda ma öelda ei oska.

Jumala silm on tõesti Sinu peal. Miski mida kummardati, silm mis vaatas. Läbi ukse mis kõnetas, Sina tunned teda päikesena. See on avaus ja Sina koged seda valguse ja soojusena, eluna.

Meistriks saamine on ainus õige suund, et järgmised kehastused elada paremini ja sündida lõpuks valges universumis olendina kes on puhtal kujul headust täis, õitsengut toov jumalus ise.

Ei pea enam iial kedagi risti lööma, ei füüsiliselt, ei vaimselt. Ei käsi ette panema millegile, sest võrdsus saab sündima, aga sinna kus teda oodatakse. Proovi muuta publikut ja oledki peategelane iseenda loodud näidendis. Sellest ka rohkem kui kakstuhat aastat kestnud esinemishirm või tahe olla sõnatooja kes soovib muuta midagi mida muuta justkui ei saaks.

Kes praegu maailma valitsevad, süsteemi hoiavad, peavad mõistma, et elu saaks olla, et näitemäng jätkuda, kellegi peos, siis järgmine samm on probleemide asemel hakata looma lahendusi, inimkonna hüvanguks. Kogu vara on nagunii juba kokku krahmatud, mis veel edasi.

Rahutuvi on lennus taas. Kes tiibasid ei siruta, see lendama ei hakka.

Alan Durier

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar