Teadmata korrust ja trepiastmeid, kas üles või alla, viibisin üksinda pimeduses, tundes, et koht on tuttav, sedagi illusiooni baasil, uskudes, et midagi tuttavat on siin tühjuses veel.
Hüüdsin pimeduses Sinu nime, kohe Sa ei vastanud, ent paanikasse mitte minna, mitte karta, hüüda veel. Otsides tuttavat.
Sa vastasid kusagilt midagi, jäin otsima Sind, tulla lähemale su häälele tuttavale, tunda Sinu puudutust.
Keegi seisatas minu vastas. Kompisin nägu ja käevart, kui hüüdsin veel su nime. Katsudes kedagi. Sa vastasid midagi, kuid heli tuli mujalt.
Keda ma siis praegu katsusin, kes on siin veel, kelle käevart ja silmi, nägu kompasin, kes oli minu ees, kui Sind seal ei olnud, pimeduses.
Ma püüdsin mitte hirmu tunda, mõte šokeeriv kui selline, üksinduses kahekesi mind ja Sind kui üks. Kuidas saan ma peeglit näha katsudes. Pimedas, tundes peegelpildis iseend.
Nüüd teades, et Sinuni ma ei küündi. Mitte korral, kui Sind vajasin. Hirmus on kobada tundmatut, seega õpin ennast paremini tundma.
Ma ärkasin, kui magasin, tärkasin külma higi ja hirmuga, teades, et kinni pole kusagilt mujalt hoida kui õppida sõbraks saama endaga ja toetada kõiges iseennast. Ehk siis hoopis lahti lasen kõik.
Õppetunnid pole meile, need on iseendale. Kui Sinu elus kedagi ühel hetkel enam ei ole, siis üksinduses kahekesi saad olla toeks ainult iseendale.
Õpi ennast ruttu tundma, sest muidu õpib seda keegi teine ja Sa ei teagi kes Sa ilma teisteta oled. See on veel hirmsam tunne. Kompass mis ei osuta.
Seejärel jaga ennast teisele sõltumata. Sinu vaim peab saama tugevaks. Nii pole vaja Sulle enam ei nime ega nägu, ei kedagi teist, et ennast igal korral tunda ära.
Alan