Jutlus rahvale, rahva heaks. Rahu saagu metsad, jätkem rahu maad, harigem neid pigem, südame järgi ja teadkem ka.
Keegi kes annab ja vastu ei oota, sest fookus on andmisel ja ei oskagi loota. Ja siis tuleb usk, et maailm saab heaks, kas usust saab teadmine ja lootus jööb. Munk kes jätab usu, ja lihtsalt teab.
Visionäär, see olema pead, selleks, et tahta midagi enamat. Jah, alguses on igav, silmaring on väike ja arusaam on laisk, mõistmaks, et mida selle kõige teadmisega siis nüüd teha.
Meil on teadmised, aga meil pole kuulajaid, nägijaid ja mõistjaid, sest me kõik oleme harjunud vahele segama ja teadma kõige paremini. Siis on need kes seda teavad niigi, ja need kes peavad kõigile seda näitama. Teiste arvelt.
Me oleme harjunud olema paremad. Me oleme tahetud olema lihtsamad. Me ei oska sorida põletatud aleksandria arhiivis, kui siis ainult sorime teiste sahtlites.
Me ei punu mitte ainult patse ja korve, aga punume ennast teiste inimeste südamesse. See niidistik mis kujuneb, kas villased sokid või mõttelõng, mis hargneb taas, paradoksaalne vorteks, kuhu see kõik praegune siis välja lõpuks viib.
Kes tahaks kohe, kel piisab usust, näha midagi mis rabaks jalust. Ma ei tea kuidas öelda teisiti, kui otse, et olemas on veel, suuremat kui inimene teab. Iidne ajalugu, korduvad imeteod. Suus sulavad uued puuviljad, toidud taevalaualt. Olendid teisest aegruumist.
Kristallvõrgustik ja kuldne päike seda laadimas. Näha taas püramiide töötamas nagu varasematel aegadel.
Ka taimed on võimelised tundma enda olemuse suurimat kohalolu, nende hingus on meie hapnik, meie elame nende kollektiivses unistuses.
Tunda ühendust eetermaailma võludega, kogeda loodust faunaliste energias ja ehitada imelist loometööd läbi ingeliku kingitud kanalduse.
Kui raha on energia, siis tasakaalustage ebavõrdsus, filtrid on need mis hoiavad eemale katlakivi ja aeg-ajal tuleb teha suurpuhastust, sest katlakivi on siiski tekkinud.
Praegugi on see aeg. Inglid, me palume raha, jah uskumatu kui see ka poleks, ilma selleta enam ei taha.
Kel raha nii palju, et unustanud on, kuidas teistel raske saab olema vireleda, mis on süsteemne marinaad. Tasuta on energia, ja kui ahnus oleks karistatav, koduarresti ja rahatuse trahviga, siis istuksid päris paljud ärimehed praegu karistuseks elu lõpuni õnnistuses.
Tähtis pole kokku koguda ainult kõike endale, vaid piisavalt ja ülejäänud kingituseks maailmale. Alustuseks eeskujuks korrupteerunud olenditele, et alguses parastusest kuni hiljem hirmuäratavast kartusest vaeste masside eest, saaks tekkida rahaline kingitus rikastelt kõigile, vaestele, armastusest.
Süsteem on hoidnud rakkeid, hoiab veel, et saaks minna paremaks, läheb esmalt hullemaks. Kalide Juugade tampiv tants on taeva kohal, aga järgmine tsükkel on ärkamine. Õitsemine selle täies valguses.
Meie kõigi vabaduse eest, tuleks julgeda kinni pidada õiglusest mis on võrdsusest tulenev elu normaalne olemine. Teistmoodi rahvas enam hakkama ei saa, sest probleem saab alguse ahnusest.
Aeg on jõudnud kätte, et langeda saaks kardin, et tõuseks rahva hing- ja ometi leiduks rahu. Et kasvaks rõõm, et elus on, miskit veel… midagi… enamat kui praegune see ja mis veel. Ja aeg on rääkida, vahet pidamata, tooma teemaks selle, mida varem, ei tahetud osata.
Ole Sa naine, või ole Sa mees…. ole kasvõi miski muu, aga hing on sama, kui kõnetab, kõik see mida tunned kui loed, neid loitsuvaid ridu. Kui oled otsinud väge, siis vaata, ja vaata veel, kas leiad ülesse, selle enda seest.
Kus maailm saab otsa, seal algab piir, aga joon selleks kitsam tõmmatud on meil siin. Metsik avastaja, tahetud piloot, kes julges lennata üle piiride. Avastas end, võõral maal. Salajane tsivilisatsioon keset jäist ala. Vastukaja hullumaja.
Ja kui sõnad ei aita, siis aitab see, et kusagil keegi, teab uskuda veel, mis on suurem kui väiksem ja vastupidi tagurpidi. Mis on näha ainult kui kuulad ja kuulda kui näed. Mida on sõnadega tehtud, et vaja kaitsa nii väga, kui keegi kes avastanud on väe, et teistpidi on kohati õigetpidi, vastavalt tundele mida tarvis edastada.
Ja on neid kes loevadki, läbi selle kirjapildi, olenemata mis pidi see laotatud on, mõistab ta, just nimelt siis endale, et midagi selles on sügavat ja armastust väärt.
Vabadus on otsida, tahtejõudu ammuta. Kui tähed on langenud madalale, siis ainult selleks tulnud lähemale, et meile sosistada, et nad on tulnud meid vaatlema.
Ja nüüd Sa oled. Ma ristin su. Sa võid raputada selle igal ajal maha, sest Sa oled vaba. Sina ise otsusta, Sina ise leia, Sina ise tea. Mina näitan, sina mõtle, kuidas… saad olla sina parem.
Ja ise me mõistame seda kõige paremini, enda sees kui avaneb ja tärkab miski teadmine. Suurem kui Sina ja mina, suurem kui kokku teeb meie. See tunne on jumalik selletõttu, et voolavus laskub tema päris olemuslikus kulgemises.
Kas see on miski pühalik, või saatanlik, kui lubad päikesel tõusta ja särada, aga ei jäta austamata kuu mõju ja silma, kui meid katab pimedus. Kes meile muu, raskel ajal teed sillutab.
Ei ole võimalik peita ühte, kui oled sündinud kahe silma, kõrva ja ajupoolkeraga. Sümboliseerides tasakaalustatud või kaosest tekkinud mõtet, on ütlus selleks, et kinnitada oma mõtte valikut. Ja küll see valik on õige, sest süda on meil üks.
Kui elu saab olema liigselt hea, siis kiik käib üle ja toimub tasakaal, selline, mida enam tunnistada ei saa, ei taha lihtsalt. Liiga palju valgust, ei aita hoida tasakaalu. Liiga palju pimedust samamoodi.
Ja kui loodus on lahke, siis ta halastab. Ja kui päike on lahke, siis paitab. Ja kui kuu on lahke, siis ta hoiab pimedusel silma peal. Ja kui võõras on lahke, siis ta teist aitab. Ja kui abivaja on lahke, siis ta on tugev. Nii me oleme kõigile eeskujuks, rasketel aegadel, kõige enam iseendale, eeskujuks ja tugevuseks.
Pidagem vastu, rünnak on mentaalne ja tahtejõudu allutav, kui tekib momentum, haarakem, et võtta vaimne tervis enda kätte ja haigest saab terve ning surmast saab teadmine. Elu on kingitus, mida ei raatsi lahti pakkida, aga kui ei vaata, ei näe.
Meie esivanemad, meie ise… meie elu ja kõigi elu… kui on võimalus, ja võimalus on, tuleb teha paremaks see kõigile.
Armastust, lootust ja tahtejõudu… ammuta väge ja karastu, et kui kohtume kõik käsikäes, siis ei keegi paha meile teha saa, kui kokkuhoid on tugevaim.
