Rannakallas meenutab mulle Sind, olenevalt meeleolust. Sa võid lainetada, lüüa mind pikali oma väega, samas ergutada mind elama, või kui kaotan end täielikult, võin uppuda Sinusse. Sa tuled kaugelt üksildusest hooga ja peatud rahunedes kaldale, et saaksid silitada õrnalt minu varbaid, meelitades mind aina tahtma tulla sügavamale. Ma kannan päästevesti, aga mul pole laeva ega paati, on kõigest parv, seega kas tulen parvetan päikeseloojangul Sinuni, et saaksid võtta mind ööpimeduses täielikult. Pean usaldama Sinu ettenägematut väge. Kui kaugele ma tulen ei tea, sest kallas kaua koduks olnud mul. Tormitsed ja ihaldad laineid räsida või oled malbe ja alustame jälle päikesetõusul koos päeva, kus vahel käin kaldal Sind igatsemas. Sa oled võrratu. 🧡

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar