Armastus on lihtne.
Ma ikka kuulen sõna armastus igaltpoolt ja eks mõte on tore, aga ikkagi siin ja jälle, otsides küsimustele vastuseid enda sisemaailmast, saan neid.
Armastus on aetud segaseks.
Ja loomulikult ainuüksi räägin enda eest ja tean kirjutada mida kuulen vastusteks.
Iga inimese teekond on erinev ja küsimustele vastusedki erinevad. See ilmselt jääbki nii olema, et me keegi tegelikult ei ole rahul üksteise kõikide arvamuste või tõdedega.
Ma ei taha Teile valetada või ilustada midagi, sest minumeelest pole vaja seda teha, sest tõeline armastus ongi just see õige ilus.
Ainuüksi jääbki õigeks tegeleda ainult iseenda avanemisega. Iga avanemine toob uue sõlme, sest hing juba teab, et loomupäralt meil sõlme ei olegi, aga me keerame ennast sõlme kõigega mida mateeria meile pakub.
Tõeline Armastus tähendab väljaspool mõtlemist tegelikult kõigest. Visake sellest välja seksuaalsus. Visake välja kirg.
Kuniks üldse armastust küsitakse või see “peab” välja nägema Sinu moodi, siis see ei ole enam see. See on midagi muud.
Saan aru, et need ongi maises elus põhilised ägedad asjad. Miks valetada ja varjata. Kõigile peaks ikkagi meeldima seksuaalsus, kirg ja orgasm. Kas ma olen kohatu? Kas ma valetan? Ma räägin nii nagu tunnen, et kõik räägivad, vähemalt siiani vaikselt ja häbelikult.
Aga jaa, kõik see on hea ja tore, aga miks me seda häbeneme? Sest me ilmselt teame, et see ei ole päris see. See on hea, aga sellest jääb väheks. Igatahes… Visake välja kõik see maine hea mis on. Lihtsalt korraks.
Iga inimene tegelikult ei tea mida päris armastus tähendab. Nad on seda kuulnud või näinud, aga pole tundnud. Nad otsivad seda. Nad matkivad seda. Aga nad ei tunne seda.
Armastus asub väljaspool ühiskonda ja materiaalsust. Ma ei räägi siin ainult rahast, vaid igasugustest programmidest ja valikutest mida meie rutiin ja ühiskond oma toimimiseks ju tegelikult looma peab.
Ühiskonna sees meil väga polegi midagi öelda, aga me ütleme ikka. Me ütleme, et keegi ei armasta meid, aga me ise ei ole võimelised seda samuti tegema. Me otsime seda teistelt, aga nii teeb seda iga inimene ja väga väheseid on neid kes teavad mis see on.
Eesmärk on tunda VÕIMALIKULT lähedale seda tunnet.
Tõeliseks armastuseks, vähemalt esimesteks sammudeks sellel imelisel valguserohksel trepiastmel on taipamine, et me saame armastada ainult iseennast.
Sellest kõrgemal on meeldiv üllatus teisel hingelt, valimata sugu, vanust, välimust ja absoluutselt ükstapuha mida maiset, vaid tervitada rõõmsalt teisele hingele, pulseerides silmale nähtamatu valgusväega üksteise suunas.
See tunne kui keegi teine hing selles peidetud inimkeha pimeduses üksteist märkab. Peatub, lehvitab ja ühte hoiavad. Nad aktsepteerivad üksteist nii nagu nad on. See on tõeline armastus.
Kõik muu nii kurb või kole see kellelegi ei tundu (mustrite purunemine) on kõigest maised ihad ja meeldivused. Teisisõnu “mis-MEILE” meeldib stiilis meeldimine.
Eks sellepärast nii palju ongi neid mehi keda kutsutakse kaabakateks, sest nad ei mõtlegi muust kui seksist. Arusaadav. Maine värk. Pole midagi öelda.
Ja miks paljud naised tembeldatakse teate küll seda koledat sõna. Meestel on armukadedus.
Ma tahaks seda öelda, et tegelikult pole alati süüdi ainult üks osapool, väga pea alati on üks läinud millegi peale närvi ja teine on siis ohver. See kõik tegelikult on nii maine.
Selliseid situatsioone ei saagi tulla kui leiavad ennast kaks inimest kes kumbki ei põhjusta teisele arusaamatusi. On olemas sellest väheke alumisel astmel kuid ikkagi kõrgelseisval positsioonil paarid, kes aegajalt ikka kordamööda ärrituvad, aga siis rahunevad, mõistavad mis juhtus ja teine osapool on toeks ja nad aitavad alati üksteist kui parasiidid seest söövad.
Aga eks ta tegelikult nii ongi, et juba loomupäralt meie uudishimu otsib seda armastuse tunnet nii madalalt füüsilisest kehast, et vaim mis ühendab keha ja hinge, see ei anna kätte seda mida ei saa anda ühest maailmast teise. Vahemaa selleks on üüratult kaugel.
Armastust, mistõttu et me otsime ongi see miks me ei pruugi tahta neid asju kuulda ja võitleme sellele vastu, aga ometi ikka tunneme, et midagi on alati puudu või meil hookaupa tuleb realisatsioon, et kuramus… ikka pole nagu see ja see.
Miks me unustame ennast ja hakkame meeldetuletusi otsima teistelt? Miks me ootame midagi teistelt ja ise ei tegele endaga? Miks sõltume ja klammerdume teistele? Miks me ilma nende heakskiiduta ise midagi enam ei loo? Kas mäletad veel kes Sa hingelt oled?
Aga tõeline armastus mis kipub ununema, oli ju see, et me armastame ennast nagu oleme ja kui keegi meid märkab ja aktsepteerib nagu meie oleme, saame meie aktsepteerida nii nagu nemad on.
Kaks inimest saavad üksteist täielikult armastada kui nad tõesti viibivad väljaspool materiaalset. Ära unusta, et Armastust ei küsita, vaid seda saab ainult anda. Sa ütled, et Sulle ei anta seda? Jah, nii on, aga siis lõpeta küsimine ja kui ühel päeval juhtub, et antakse… siis seda erilisem see on.
Armastus on seal kus see viibib. Tingimusteta.
Tõeline armastus on hingeline märkamine. Kokkuhoidmine.
Koos ellu jäämine. Lähedus. Selles laburündis.
Hing teab, aga vaim toidab maiset ja väga raske on ülesse midagi ehitada kui vundament nõrk. Ühel hetkel kui kõik kokku variseb, terve su maailm, siis kui toimub hingeline avanemine, tead, et kui nüüd ometi teine hing Sind tähele paneb, siis sellest sünnib ilus märkamine.
Kui palju me vaeva näeme, et saada lehvitust? Võibolla on tervitus ja lehvitame nii lihtsamast lihtsam. Heipa!
Kas lehvitame? 🙋♂️ Näe, siin on Sulle üks süda 💚 Armastus on tegelikult lihtne.
Foto: Ashley Batz