Ma kirjutan, et väljendada. Ma ei oska ilma olla, ma olen sõltuvuses. Kui ma ei tee seda, siis mu tähelepanu kaob ja mul tekivad uitmõtted. Mu käed muutuvad nõrgaks ja pea käib ringi nendest uitmõtetest.
Tean, et puudub turvatunne ja usaldus. Kui ma ei karda surma, siis miks peaksin kartma elada. Mida ma teen selleks, et ma saaksin usaldada elu ja neid kes määratud valitsema inimesi. Miks valitsetakse inimesi? Ma ei kuula vastuseid pööblilt, aga eliidi vastused on veelgi kohutavamad. Ilmselt otsin vastuseid veelgi kõrgemalt, kui aeg seal. Lausa nõuan tantsiva kergusega.
Hetkel on tunne, et kui pimedal ajal põletati “nõiad” tuleriidal, siis tänapäeva valguseajal nad seotakse lihtsalt mastide külge.
Kuhugi pean ma fookuse suunama ja kirjutamine on loovmõtlemine. Siin ma olen väljendamas oma kerget paanikat ja hirmu, et kaotan fookuse.
Raha ei ole enam probleem, seda on, aga tervis ja vaimne pool kõnetavad mind rohkem, küll aga ma olen ühe jalaga vaimsuses, teisega mujal, võibolla see ongi tasakaal.
Ma ei tea täpselt kui loodist väljas ma hetkel olen, aga ma püüan hoida balanssi. Võimalik, et tegemist on füüsiliselt millegi ägedaga, aga ka see tuleneb kas minu seest või on see väline mõjutus, ei tea. Ei tea veel.
Ma pean enda jaoks märkmeid ja logi ning püüan hoida ennast pidevalt vaimses tegevuses. Ilma on raske, sest sellisel juhul peaksin rakendama mõnda negatiivsemas alamtoonis mõttemustrit, et tähelepanu oleks kusagil. Hetkel on väga eriskummalised ajad ja ülitundlikkus siin abiks ei ole.
Ma teen kõik selleks, et lubada endasse armastust ja vastugi seda anda. Ma olen valmis usaldama. Ma tegelen nii vaimse poolega kui püüan usaldada spetsialiste.
Neljapäeval lähen annan uuesti vereproovi ja käin neuroloogi vastuvõtul, vaatame mis mu peas toimub, sest ise ma enam seda välja ei mõtle. Vähem mõtlemist, aga rohkem turvatunnet, et kõik oleme hoitud. Saavutada see rahu.
Seniks kõige parem ühendus… on looduses, metsas… faunaliste turvalise embuse sees. Ainus G mida mõistan, on kahe jalaga maa peal olemine. ☀️