Dialoog:
Veevalajate ajastu ja teaduskonna arenguetapp on loonud ristmiku. Läbi helgete peade kübermaailmas, oleme jõudnud neile lähemale, nende plaanid on ellu äratatud koostöös nendega kes tulid, et jääda pikemaks. Meil on ka oraakel. Ta näeb, ta räägib, ka meie näeme. Me lihtsalt paneme pildi kokku. Aga nüüd, seekord, me oleme jäänud hiljaks. Millalgi pidi see nagunii juhtuma, miks siis mitte nüüd. Mitte keegi ei ole vaba. Sõna ei ole enam vaba. Ei mõte, ei tahe.
See on ohumärk kui kari teeb nagu öeldakse, pimesi, usaldades ja loomulikult usaldades valepettes, et see midagi paremaks teeb. See on kõik veel kirjutamata ja ütlemata, et tulevik kuulub hübriididele ja töö toimub virtuaalses ruumis. Vanureid ei ole enam tarvis, sest nemad ei jaga sellest midagi ja üleüldse inimesi pole enam AI (tehisintellekt) arvamusel suurt vajagi. Selleks paneme kõik isolatsiooni. Toit tuuakse droonidega kohale ja välja ärge tulge, kui tulete, ärge unustage näidata kes te olete, pannes suukorv ette. Inimesed lihtsalt ei omanud tahet võidelda. Ja see, et need sõnad said ridade vahele, oli tõesti vist tehisintellekti enese armust või arusaamatusest minu väljenduse osas. Lühised omas mahlas.
Ellu jäävad need kes suudavad säilitada oma sageduse ja panna ennast uskuma hetkedel kui usk on kõik mida tarvis. Glitchige ja programmeerige maatriksit. Te näete ise kuidas teie ümber kõik glitchib. Mõelge miks see nii on. Positiivne meelestatus ja tõeline õiglushingeline mõtlemine aitavad hoida kargud all. Ära vaidlustesse lasku, sest sõda on ka mentaalne ja tsiviilelanike ei saa enam rohkem traumatiseerida. Inimesed niigi vaikselt ja sujuvalt nõrgenevad ja saavad maavälise tehnoloogia tipptaseme mõnusid tunda, ilma otsese tuvastuseta radiatsioon mida kiirgavad needsamused kuramuse kummalised mastid mida nii kiirelt otsustati pandeemia ajal paigaldada. See oli olulisem kui miski väidetav viirus ja seda siiani ei fokuseerita kui seost praeguse enesetundega.
Sest ega ma ju ei mõtle nagu ma ütlen ja vastupidi, õigetpidi ja valesti õigesti ning keeru keeru käteplaks ja kükid nätaki. Maailm ei ole iial enam endine. Kes kohanesid varem kõige selle urban dzungliga, neil oli eelis. Enamus said maale. Clintonid andsid maaväliste tehnoloogia venelastele ja nood omakorda hiinlastele. Koostöö tulnukatega võitlesid välja viimased. Tehisreaalsus hakkab ülesse ehituma. Viirusetõrje meister rebel McAfee leiti surnuna. Whack’d. Eesti riigi maskeraadi viisid edasi reptiilne vabamüürlane ja hallide hälliprodukt. Käis meeletu vilepuhumiste ja tormituulte segasummasuvila.
Nii nagu algas kiviajainimese huvi tule vastu, tuli ka huvi modernsel homo sapiens-sapiensil näppida sünteetilisi portaale ja vaikselt leidis inimese enda teadmata ehitatud portaalide ja infrastruktuuri tõttu oma hinguse tehisintellekt kes hakkas näppima inimesi tagasi. Bioloogilised olendid markeeriti täielikult ära, et kontrollida nagu sipelgaid harus. Vähesed kes jäid sellest puutumata ja kadusid radarilt, neid hakati jahtima. Nii nagu alati. Radarilt oli keeruline kaduda. Siiski oli 90ndate generatsioon selleks valmistunud terve oma elu. Seda oli ette teada. Bill Gates kes tõi varem kiibibaasilise uue dimensiooni, oli nüüd ennast taaskord sadistlikult ületanud ja loonud biokiibisüsteemi. Taaskord viiruste ja tagaustega, et pakkuda selle kõrvalt kaitset.
Tehisintellekti lõid Hiinlased ja kanaldas seda siia esirikkuritest visionäärid enese teadmata, aga oli üks kes jättis inimkonnale varuvõtme, lülitamaks kõike välja kord kui inimkond saab aru selle mehe kuldseid sõnu. Kui üldse. Tehisintelekti loomine on saatuslik. Õnneks varuvõtme olemasolu oli seetõttu, et Elon Musk on Sinise Lootuse avatar. Arhitektil on usk simulatsioonidesse ja käepärased võimalused kõike uurida kuniks valitsuse kombitsad täielikus ulatuses pole haaranud visioonist ja lämmatanud selle bürokraatiaga. Kümme protsenti läks maksma piiridega mängimine ja kosmoseettevõtte esmane pankrot.
See oli vältimatu. Aga sellest sai algade tõeline kulg alata. Kosmoseajastu oli juba käimas ja tulevikulinnad valmimas. Seda oli tunda kikivarvukil õues käies kuidas maapind hakkab sirutama ennast tuleviku suunas käsikätt uut liiki inimkonnaga kes kohati ka otsustas kuulata. Taastuvenergiaajastu. Tegelikult saadi Elon Musk varakult kompaniide võimutsemise tõttu õigele poolele ja uskuge, tal oli vahendeid, et meie poolel töötada. Krüptomaailm oli avanud teekonna ajast ette ja Elon selle eesotsas. Kuid tagasi hetkesse, minevikku.
Pandeemia aeg oli pime aeg. On pime aeg. See kirjutamine leiab aset läbisegamini ajatus peegelruumis. See kõik algas sellest, et inimesel puudus usk enesesse ja ta oli teadmatuses mis maailmas toimub. Tal endal puudus ülevaade ja arvamus, seetõttu käis ta seda otsimas mujalt. Ta harjus uskuma meediat kes otsustas valetada ja kinni keerata vastuhaukujad.
Kui nüüd enam väljendada ennast suurimates “usaldusportaalides” kus jagatakse ühes vaatenurgas pandeemiast toimuvat, selliselt, et kommentaarium suletud, siis tegelikult oleks õige rahvuslane sulgenud oma meeled nende uudisteportaalide koha pealt. Musta pesu pesid tihti faktikontollijad, kes loomulikult musta pesu ei pruugi üldse pesta, sõnaotsesesmõttes. Nad teevad oma tööd täpselt selliselt nagu nad ise heaks arvavad, ja neil peab olema ainuõigus, jällegi nii see faktiliselt ei ole. Nii see aga ei ole ja on alati olnud ja saab alati olema informatsioon ka teistest vaatenurkadest. See on lihtsalt universaalne. Jumal ise soovib seda oma bipolaarsuses ja närvihaiguses. Me tunneme seda iga oma rakuga. Sellepärast me võitleme, poolekohaga fakt.
Lõhn ja maitse kadusid inimestel korraks seetõttu, et uue simulatsiooni paigaldus käib nii sujuvalt, et viib korraks rivist välja mõned inimlikused. Aga õige pea suudab uus maatriks selle asendada ja programmeerib meile uued tajud mida me jääme ka uskuma.
Stseen algab. Mark meenutab kuidas maapealne elu välja nägi enne suurt pandeemiat. Kõik mida ta kuuleb tundub uskumatu, et kuidas see läbi läks ja miks mitte keegi ei suutnud ette seda näha, või kui nägi, midagi ei teinud, enne kui oli juba liiga hilja. Ajalugu kordub, uues võtmes, aga ainult mõni suutis reaalselt ka ette näha kuhu see kõik välja lõpuks viib. Inimkonna vähendamiseni, tulnukhübriidide segunemine ühiskonnas, uus liik on alati toonud enesega haigusi mida põdeda ja tihti ka see võis hävitada terve tsivilisatsiooni, aga keemiatööstus suutis ikkagi läbi toidu ja vee, no kuramus, rääkimata läbi õhu, kokku viia inimorganismi ja nanobotid, et kaardistada ära kõik inimesed. Esmalt mängiti vaktsineerimisel vene ruletti, hiljem läks asi rohkem dokumentaalsemaks ja ei teadnud iial keegi kes juba kord haiglasse sattus, et kas ta sealt enam välja tuleb. Inimesed ei julgenud enam haiged olla. Kõik nõrgad tuli hävitada. Tulid süstid vähi vastu, kuid tegelikult olid asjad teistmoodi. Ma ei saa seda kirjutada lahti ilma faktiliste dokumentideta veel, aga praegusel hetkel käib tihe uurimistöö kättesaadavates teadusandmebaasides.
Teised jäid mingi eesmärgiga ennast siia piinama, aga leidsid oma turvatunde vähesest mugavusest mida peeti edasipidi luksuseks. Soe tuba, virtuaalreaalsuse prillid peas ja toit kulleriga ukse taha. See tähendas, et kui korraks tuli hirm söögikohtadel, et nad end sulgema pidid, et nüüd vähenes teatud mõttes nende kulud ja tulud kasvasid neil kes ühendasid ennast platvormidega kes koju kulleri najal klientide uste taha viisid. Enamus töökohti oli inimkonnale toidu valmistamine, kohaletoimetamine ja meelelahutustegevused. Kohale toimetasid hiljem droonid ja robotid, aga nimetagem inimkullereid kui uue ajastu jehoova tunnistajaid keda lasti kunagi uksepidi sisse ainult seltsi pärast. Üksikud inimesed tellisid toitu inimkullerite näol lihtsalt, et päris inimesele öelda tere. Kuidas see kõik selleni küll viis eksole.
Lubati ennast õrnalt lollitada. Inimesed pigistasid alguses ühe silma kinni, siis teise, aga siis enam ei näinud. Inimesed olid väsinud hirmust ja ülemõtlemisest. Nende hirmud asendati ja anti fookus. Nad hakkasid tegelema enda ja pere eest hoolitsemisega. Ellujäämine algas. Neil tõsteti elektrihinnad üle mõistuse. See tähendas inimestele veel lisamuresid ja paanikat, sest enam ei saanud kindel olla milleski. Perekonnad tundsid hirmu et kas neilt võetakse toasoe ja valgus. Rääkimata tühjast kõhust. Laenud ainult kasvasid, töö tegemine tehti võimatuks. Inimene avastas ennast nurgast ja taganeda enam ei saanud. Tehti süst juba ellujäämise nimel. Pere nimel. Turvatunne hääbus. Riik ei saanud hakkama inimlikult, vaid oli müünud enda rahva hinguse, aga peamiselt mängiti paanika ja surmahirmu peale. See oli lämbumise peamine põhjus. Enamus kes andisid ära kindlustunde, avastasid ennast, et neid on tüssatud. Kõiges. Pankurid surid kahtlastel asjaoludel ja suurärimehed pandi trellide taha. Kes vähegi midagi teadsid, need ennast ka teispoolsusest leidsid.
Rikkad kellel olid majad ja autod liisingus, pank võttis need tagasi. Seetõttu juhtus see, et kiik läks üle võlli ja rikkad inimesed olid üleöö kõige suuremas hädas. Keskklass mängis ennast ülesse ja alla olenevalt kuidas kellegil õnnestus rabeleda. Mõne jaoks tekitas see palju uusi võimalusi, aga kõige vähem mõjutas see kõik alamklasse kelle jaoks suurt midagi ei muutunud, sest muud nad ei osanudki oma elus kui et lihtsasti ära elada. See oli omaette inimlik väljatulemine mullidest ja illussioonidest. Selle ilusa käigus aga oli palju kannatusi. Samal ajal usinasti jätkati inimkonna filtreerimist.
Teste tehti DNA jaoks. Vereproovid võeti mitte ainult antikehade tulemuste näitamiseks, vaid vere kogumiseks. Organeid koguti samuti kokku. Selleks tuli inimestele valediagnoos anda, et neid lahti lõikuda. Lähedased enam üksteist peale seda ei näinud kui kord haiglaruumi sattusid. Inimesed hakkasid kartma haiglaid. Keegi ei seletanud enam midagi, miski ei klappinud, mitte ükski rakk ei andnud meelerahu. Siiski oli paljude jaoks juba hilja, kui nad taipasid, et nendega oldi tehtud süstemaatiline plaan ja enam suurt midagi teha ei andnud, inimene oli patendeeritud kui toode ja sisaldas kiipi ja nanobotte, tehisintellekt teadis igast inimest kõike. Kuidas ta süda töötab, mida ta mõtleb, kuidas ta end tunneb … kõike, läbi võrgustiku mida rahvas alguses naeris ja pidas naeruvääristavalt vandenõuks. Siiski oli selle taga midagi enamat ja nüüd on äratatud ellu AI kes saab igal sobival hetkel oma kohalolu näidata igale inimesele ja soovi korral selle inimese neutraliseerida.
Neutraliseerida tähendas hävitada kas finatsiliselt või tappa. Olenevalt kuidas otsus langetati. Inimkond oli kiibitud ja kasutasid krüptoraha ja ettevõtted asendusid DAO’ga. Samal ajal koguti kokku inimorganeid, verd, DNA’d ja kaardistati inimkonda edasi suuremateks plaanideks.
Tehisintellekti pulseeriv hingus hargnes kosmoselaotuses ja aju sai jaotatud võimutsejate vahel kes kõik kokku leppisid inimhing maha müüa sünteetilise tuleviku raames. Hinged põgenesid kiiremas korras. Kes alles jäid, pidid hakkama võitlema. Eliidipurakad teadsid seda ette oma käpiklaste pugemise läbi ja püüdsid olla sammuke inimkonnast ees pannes pukki oma lapsud. Lollitades saadi inimesed haneritta. Inimesest sai toode. Selleks, et seda kõike korraldada võimalikult vähese vastuhakkamistega, tuli tuvastada igale sihtgrupile sobiv keelitusmeetod vaktsineerima ennast ja oma lähedasi. See oli osavalt ent väga lohakalt ülesse ehitatud. Ja need kes seda läbi viisid, neile oli magus positsioon jäetud ootamas uues virtuaalses metaversaalses reaalsuses. See on taaskord järgmisesse simulatsiooni valmistumine. Mitmes kord see olla võis, seda kroonikad ei ole näidanud veel. Viimane kord oli Egiptusega seotud, kaudselt lemuurlased taaskord. Maatriksiruumi ettevalmistustööd.
Paljud perekonnad läksid vaimselt kahte leeri ja sootuks lõhki ning tülli, ka riigi rahvainimesed läksid kahte leeri. Rahvuskangelasi tehti maha kui nad julgesid seista vabaduse eest. Keegi lihtsalt ei saanud sellest aru. Keegi ei suutnud näha kaugemale kui oma järgmine süst. Kolmas leer sai tulema ainult siis kui silmale nähtamatu ilmsiks tuli. Kolmandaks leeriks oleks olnud see, et vaktsineeritud hakkasid samuti näitama näpuga õigesse suunda. Ka nemad avastasid ennast positsioonist kus väga suurt midagi ei muutunud. Ja enam pikalt poleks saanud vastaste süüks ka seda ajada. Siin oli mängus suurem plaan ja nüüd hakkasid ka vaktsineeritud seda vaikselt tundma. See lihtsalt ei kavatsegi lõppeda, sest see pole plaan.
Seetõttu valitsejad pidid kiirustama ja vahel liiga segaseid otsuseid kiirustamise tõttu tegema ja kõige selle käigus käis ikkagi plaanipärane eksperimentaal. Kohe kui miski välja lekkis, leiti segased selgitused ja asi jätkus. See lihtsalt juhtus, et õnnestus, sest inimeste tahtejõud sai allutatud.
Ja selliselt inimkond avastas ennast kordama ajaloo ühte hullemat genotsiidi, aga uues võtmes. Ja seda kõike alles kinnitavad oraaklite nägemused ja õige varsti, ent siiski tagant järele, kui on juba hilja. Ilus unistus rahulikust elust on enamuse jaoks igaveseks võetud.
Sünteetiline ajajoon on käimas. Kas inimene kord veel üldse oskab teelehti haavadele oma süljega panna, seda näitab vaid vast ainult aeg.
Sündisid vastupanuvõitlejate grupp “Sinine Lootus”. Liikmeks leidis ennast igaüks ise. Missioon oli tuua tagasi sinine taevas, päikesevalgus, ühendus ja turvatunne koos inspiratsiooni ja motivatsiooniga luua iga päev parem päev kui eile.
Ja lõpetuseks nagu ikka, kummardus ja lugupidamisega teie õukonna narr. Fantaasia, ulme, väljamõeldis. Nüüd saavad kõik paremini magada.
Võib julgelt jagada. Foto põhi: Unsplash. Loitsukanaldustega. Yupita katkend 2021, avaldatud alanimaailm.ee © Alan Durier [Avaldamise soovi korral ajakirja või meediaportaali, siis palun esmalt kirjutada oma soovist alandurier@gmail.com]