Head ei ole ilma halvata. Tähendab, räägime asjast vabas vormis. Siin on lubatud eksimused, siin on lubatud teised vaatenurgad kõigele mis mina nüüd Teile enda kogemustest ja vaatenurgast jagan. Mul on lubatud eksida, aga rääkida ka õigust, sest see mida mina tunnen ja näen on samuti õige.
Nii hea on see, et olen leidnud lõpuks ometi võimaluse sellest illusioonist vabaks ennast kiskuda mis varem mulle tundus trellidega ruum kus sõnavabadus oli piiratud mitte ainult inimeste erinevate vaatenurkade tõttu, vaid justnimelt kirjaniku enda blokeeringute tõttu.
Räägime sellest mis on halb ja mis on hea, aga praegu rääkides siin eneseväljendusest pean tooma näiteks iseenda kogemused. Vaadake, teate juba isegi, et mina võitlen depressiooniga ja päris edukalt, tegelen sellega ja pigem leian, et see on kasulik mulle kui eneseväljendajale, kirjutajale.
Kindlasti on inimesi kes tulevad pritsivad soppa väheke, aga tuleb meeles hoida, et probleem laskub neis endis mitte meis. Kõik räägivad nendest puudustest mis neil endil hinges on. Nii see on.
Kerge öelda, raske teha. Kerge teistele õpetada, raske ise järgida. Nüüd on nii, et kui ise ei tee, ärge õpetama ka tulge, eksole. Nüüd hakkabki hoopis niipidi olema, sest mulle meeldib nii ja mina ka enam teiste järgi tegema ei pea. Mul on enda nägemus ja ma ajan vaikselt oma rida.
Pimedal ajal, pimedas kohas pidevalt viibides õpid tundma iseennast. Vaikuses kuuled rohkem ja pimeduses näed enamat. Kui Sul on depressioon, siis nüüd ma tean öelda, jah see on ravitav.
Depressioon ei ole ainult üks kord, seda tuleb mitu korda ja ma soovitan iga kord läbi põdeda selle, sest ka see on nagu viirus. Paljud jätavad selle ravimata, sest mõni kord on haiguseperiood raskem ja inimesed ei tegele sellega, sest see kõik tundub neile kestvat igavikku. Mina julgustan ennast kuulama ja võimaluse andma, teadmas, et keegi kes kogenud, paneb Sulle ausalt käe õlale ja ütleb, et see möödub.
Vahel aitab kirjutamine. Mina kirjutan endast välja. Soovitan ja julgustan seda alati tegema ka kõigil teistel. Räägin nüüd väheke enda kogemustest, millega saate arvestada, kui hakkate ennast kirjapildis väljendama.
Nimetagem neid blokeeringuteks mis hoiavad meid maatriksis kinni, süsteemis, selliselt, et me tunneme, et meil ei olegi justkui mõtet ennast üldse väljendada, sest midagi ei muutu nagunii.
Üleüldse mis iganes miinused te arvate enda puhul olevat, need kõik on plussid kirjapildis mida teistele jagada. Iga teie kannatus võib tegelikult olla kellegi õnnistus, siis miks seda ainult endale hoida. Väljendage.
Millest need blokeeringud tingitud on mis ei lase öösiti rahus magada ja ennast kirjateel vahetult väljendada?
- Inimestel on kõigil enda isiklikud kogemused ja vaatenurgad. See mis ühele tundub nii on teisele hoopis naa. See peab vett. Küll aga on Sinuga sarnaselt mõtlevaid inimesi, sest nende vaatenurgad ühtivad.
- Kirjanik peab lahti pääsema oma ego- ja ohvrirollist. Ühtepidi Sa lähed liiga ülbeks ära ja teisalt Sa hakkad uskuma teisi niivõrd palju, et pistad pea liiva alla ja nutad patja. Minu suurim probleem oli ka see, et ma ei saanud täielikult vabaks lasta ennast, sest hakkasin endas kahtlema. Kõik mis ma kirjutan, selle eest pean justkui vastutama (kohustused) ja kõigile küsimustele täpselt vastama (ülekuulamine). Võibolla Sa hakkad kuulama kõiki teisi ja kaotad hoopis enda ja võtad ohvrirolli. Tegelikult ei pea Sa üldse kedagi kuulama. Ja kui Sa tunned, et Sa oled seejärel egoistlik, siis ei ole samuti seda. Seda arvavad lihtsalt teised inimesed ja konflikt lausub nendes endis Sinuga, mitte, et asi oleks üldse Sinus endas. Lihtsalt usalda ennast ja kirjuta kuidas päriselt tunned ja täpselt nii aus, vahetu ja õiglane Sinu sõnum ongi.
- Kirjuta sellises stiilis nagu tunned. See on jällegi väga oluline tunnetada kuidas sinu stiil kirjapildis kõige paremini Sinule panustab. Sa lase ennast vabaks, usaldusse ja kirjuta enda hingest nii nagu see tuleb. Sa ei tee seda raha pärast, seega Sind ei pea muretsema panema õigekiri. Miks? Sest lihtsalt kõigile ei sobigi see ja aitab sellest üksluisest käsutamisest. Praegu on Sinu kirjutised olemata, sest Sa võimalik, et põed üle, et ei oska kirjutada? Am i right? Nii et ära kuula kedagi, kirjutagu nad ise artikleid kui tahavad õigekirjas. Siin on Sinu reeglid.
Ja nüüd võta ennast kokku ja kui tunned, et soovid ennast väljendada, siis tee seda ja ära karda. Miks me üldse alguses kardame? Sest see on meile uus temaatika, uus tegevus, uus väljendus… kõik on võõras ja me ei ole kindlad kes meie ümber meid toetamas on. On mul õigus? Ilmselt oled Sa mõelnud selle peale oma alateadvuses, et mida teised arvaksid. Mida arvaksid need inimesed kes Sind juba teavad?
Me kardame nende inimeste arvamusi eriti kuumalt ainult seetõttu, et meile on nagu energeetiline lukustus nende poolt peale pandud, see arvamus meist mille nad meile lõid. Kuidas me nende ümber harjunud oleme, mida rääkinud ja kõike seda. Inimesed muutuvad ja kõiki ei saagi kursis hoida sellega, seetõttu tekib automaatselt vana fassaad meile peale, tahame seda tunnistada või mitte. Mina tunnistan ja tubli kui Sina oskad parem olla. Mina siiani ei osanud. Nüüd olen targem.
Seega, et vanadest fassaadidest ehk arvamustest vabaneda, peamegi looma uue ja seejärel kindasti tekivad vastukajad, aga ühel hetkel aktsepteeritakse meid nii nagu me päriselt oleme või siis head aega.
Loodan, et minu kirjutis oli kellelegi abiks enda leidmisel ja avanemisel. Soovin, et maailm muutuks paremaks kohaks ja alustada saame igaüks iseendast eks.
Mina olen paari aastaga saanud omale palju uusi tuttavaid, sõpru ja toetajaid ja mida rohkem asjaga tegelen, seda mitte edukamaks ainuüksi ma muutun, vaid seda avatumaks, julgemaks ja paremaks ma saan. 💚
Nüüd soovin ka Sind näha ennast avamas. Oled tubli.