Alani maailma “Muusika nägemine”: Muusikat mida mulle meeldib kuulata, et seda vaadata. See on rohkem emotsioonaalne tunnetepagas millest ma tuhnin. Visualiseerimiseks ja rahunemiseks või suuremaks rännakuks kusagile mujale, et sellest kogeda tugevaid tundeid. See on minu viis näha ja kogeda muusikat.

Täna vaatlen Vangelise valitud lugusid.

Vangelis: Creation Du Monde

ehk “maailma loomise algus” kõnetab kikivarvukil mulle universumi tekkimise loo selle kõige meeldivamas valguses, vaiksemais sosinas, millest tunda kiirgavat rõõmu ja rahulolu. Salajast teadmist mida välja öelda ei tohiks, et üllatust rikkuda. Olemata meenutus. Meeldivas mõnusas kõdinas tärkab teadmine, et absoluutselt kõik sisaldab midagi nii paradoksaalset ja jumalikku. Midagi nii võimast, et seda ei saagi sõnadesse seada ega aegruumis mõõta. See on tundmatusse vette hüppamine ja igavene sukeldumine. Omamoodi ilus, aga teadmatus võibki seda ka olla.

Lugu ise:

Emailis kirjuta millisest artiklist käib jutt, kuhu reklaami soovid. Tutvume esmalt reklaami sobivusega antud kontekstis.

Vangelis – Alpha

Tundmuste kummaline kokkumäng või protest. Siin tehakse koostööd erinevate emotsioonidega ja mitte kedagi ei oska usaldada, ometi keegi ei löö sulle nuga selga, tekib pingamini usaldus, et kõik osapooled soovivad suurema eesmärgi hüvanguks teha koostööd, et protesteerida reeglite vastu, aga mitte vajalikuks pidada sekkumist. Tärkab kollektiivne teadmine, et vabadust ei olegi vaja võtta, vaid seda võib tunda. Me ei pea mitte kellelegi tõestama, et oleme vabad. Me ei pea mitte kelleltki küsima selleks luba, et elada vabalt. Me peame lihtsalt seda olema, tundma ja elama vabana, sest selliselt on meid loodud. Oleme pärit algallikast.

Lugu ise:

Emailis kirjuta millisest artiklist käib jutt, kuhu reklaami soovid. Tutvume esmalt reklaami sobivusega antud kontekstis.

Vangelis – Ask The Mountains

Seda kuulates tekkis minu ümber kohati visuaalne sõnum. Tundsin seda üle oma keha ja hinge? Ma ei kavatse lennata nii noorelt nii kõrgele vastu päikest. Ma tõusen ja langen tuuleiilides, aga oma valikut veel teha ei söenda. Paljud lendavad liiga lähedale päikesele ja maapinnale tekitades ohtlikke olukordi, aga usaldades tuule liikumist ja olles usalduses, luban ennast vooluga kaasa. Ma tean, et kõiksusel on alati suurem plaan olemas ja kui teda usaldada, siis ei kuku Sa vastu maad ega lenda vastu päikest. Sa pead olema meistriteadvusel, puhas valgus, et Päike Sinu uueks koduks saaks.

Lugu ise:

Emailis kirjuta millisest artiklist käib jutt, kuhu reklaami soovid. Tutvume esmalt reklaami sobivusega antud kontekstis.

Vangelis – Blade Runner Blues

Ei saa ju jätta tundmata loo taga seisnevat esteetikat milleks on suur mõjutus filmist Blade Runner. Loomulikult oskan nüüd seostada läbi filmi postrite ja linateose saatel kuuldud lugu tulevikumaa tühjade alleetänavatega mis kattunud pimedusse mille katkiste teede porilobist peegeldub tänavalaternate valgustuste kuma või õhkõrn lootus millegi suurema järele. Kõik magavad täna öösel, ainult Sina oled üleval. See vaikus kõnetab Sind kõige rohkem, aga kuhu Sa enam lähed. See on koht kus sa paratamatult viibid ja milliseks see on muutunud. Sa õpid kohanema, naudid seda pimedust, kurbust ja tehislikust. Sa õpid sõltuma kurbusest. Ainus rõõmutunne mida sa südamepõhjast oled veel võimeline tundma on teadmine, et sa väärid paremat. Sa ootad pimeduses kuniks valguseviht läbi mustade pilvede ükskord taas paistma hakkab. See öeldud, siiski ei oota Sa midagi, olles hetkes. See on väga paradoksaalne eneseusu puudmine ja aktsepteerimine kurva reaalsusega mis võiks olla olematu.

Lugu ise:

Emailis kirjuta millisest artiklist käib jutt, kuhu reklaami soovid. Tutvume esmalt reklaami sobivusega antud kontekstis.

Vangelis – Rachel’s Song

Vangelise seeriate lõppu tahaks jätta isikliku lemmiku. Raske on lemmikut öelda, aga ma tegin oma valiku Racheli loo kasuks.

Fassaadi pealiskaudne rolli sisse minemine ja sellest väljumine, need on need maadejagamised antud meloodias. Kõik halb mida oleme korda saatnud või läbi elanud ise, see kuidas pulbitseb inimeses hirm ja patriootlikus, kuidas karmaskaala kiigub ühelt teisele. Otsides hingest tehtud otsuste arhiivi, küsides kusagilt kõrgemalt nende otsuste tagasivõtmist, paludes ajas tagasi rännata ja olla igaveses ootejärjekorras kuniks selle raske akteptsioonini, et olin kui käik malelauas.

Lugu ise:

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar