Tahtsin lihtsalt peatuda ja tänada, et ma ei pea koolis enam käima või vara ärkama. Aitäh elu selle võimaluse eest, et see on selline segane, omapärane ja hullunud olnud


Ma olen väga tänulik universum, et Sa oled mind ümbritsenud nii paljude heade inimestega ja vahel tood mõne minu jaoks halva inimese ka minu elusse, et ma saaksin jälle tugevamaks, sest pean ennast kaitsma.
Pane tähele armas universum, et igakord kui ma pidin mängima tugevat ja ennast kaitsma kurjade energiate poolt läbi mõne inimese, siis ma unustasin kes ma päriselt olen.


Minust sai täiskasvanud inimene ja siin juhtus olevat selline seltskond ümber minu kes siis ei lubanud mul enam öelda mis mulle ei meeldi ja ütlesid minu eest mis minule meeldib.


Siis märkasin, et minu suu hakkas naeratama ka nendel hetkedel kui ma tundsin, et ei vääri naeratust. Ma tundsin ennast seltskondades halvasti kui pidin suruma naeratust ja naeru ja kui rääkisin sellest teistele, öeldi, et ole lihtsalt sina ise ja seejärel panid nemadki maskid tagasi pähe ja hakkasid taas seltskonnas naeru üheskoos kilistama.


Vabandust, harfi või klaverit mina mängida ei oska, seega ma oskan seda kuulata ja hinnata. Mis klimberdamine see just oli?


Sellel päeval ma kaotasin usu aususesse. Ma kaotasin iseenda ja minus põles küsimus, et miks mulle tundub, et terve maailm ja kõik inimesed selle sees mulle valetavad.


Miks mulle öeldakse ette sõnu mida öelda ja kuidas mõelda. Miks inimene ei ole võimeline ise nii nagu looduses arenema sotsiaalseks ja mõistlikuks. Miks on vaja õpetada seda kõike? Sest muidu me oleksime loomad, olgu ma usun seda, aga mis loomadel on viga?


Loomad on nii rahulikud kuidagi eluga, aga et näevad ilusamad välja kui inimesed, vähemalt suuremas osas, sest ma ausalt eelistaks mitte paitada ämblikuid või vihmausse, sest ma eelistaks mitte, see on minu valik ja praegugi tegelikult tundsin rõhumist kuidas need kellele seda meeldib teha hakkavad mind kohe maha tegema minu ausa valiku ja tunde pärast. Minule ei meeldi, see on minu eelistus.


Ja siis üleüldse kõik tundub vahel nii lihtne ja siis nii raske, et vahel tunnen ennast nii ülevana ja teinekord väga kurb ja emotsionaalne.


Miks tunnen, et vabaduse tunnet otsides endast väljaspool kaotame ennast pikemaks ajaks trellide taha.


Kui terve ühiskond on nii tark, siis miks nad õpetavad teisi nii rõvedalt kilkava ja raske hääletämbriga, selline tunne, et ta tahab targutada, aga ütleb Sulle hoopis, et kuula lollpea.


Mitte keegi ei tea tegelikult mis siin maailmas päriselt toimub ja kuidas asjad käivad, mina ka mitte.


Aga miks tema teadmine parem on minu valemist kuidas elus õnnelik olla väikeste asjade eest?


Millal muutub õige valeks, millal on see, et Sa ei või enam olla naiivne ja lapsemeelne, et ühel hetkel on Sinu normaalseks kulgemiseks mõeldud töö või abielu, lapsed.


Ma olen kindel, et kui mul midagi neist endal oleks, siis ma hakkaksin seda kaitsma isegi siis kui mind ei rünnata.


Ma mõtlen, et kas lõppude lõpuks me ise olemegi enda suurimad vangid, et hoiame ennast tagasi arvates, et inimesed peavad meid segaseks? Peavadki, aga miks see on nii, see on see suund kuhu minna edasi.


Miks nad peavad? Kust see pärit on ja kes selle välja mõtles? Sest tundub, et kohe kui Sa heatahtlik oled , siis sind kotitakse? Ma ütleksin, et järelikult me ise ei ole piisavalt ausad enda vastu, sest me ootame tänu selle eest.
Miks me ootame tänu? Vaadake saate juba isegi aru kuhu minu küsimused viivad.. sellest vaatenurgast lähtudes, saame positiivsed lahendused ja vastused.


Tundub, et see millest mina kirjutan ja kuidas püüan ennast leida, põgenedes maailma eest, sest ma ei usalda seda ega mitte kedagi peale enda.


Ma tahan endale ühel hetkel öelda, et “Ma tegin ära!”, ma sain käidud taaskord maa peal ja “Ma jäin endale truuks ega kukkunud illusiooni.”. Mina olen krutskeid täis poiss.


Ma olen loonud omale tingimused selleks, et ma saaksin seda kõike teha samal ajal kui kõik teised käivad tööl ja mida kõike veel tegelikult. Ma saan vähemalt vaadata kõrvalt ja olla see majakas selle sügava aususe ja ausa tunde vahel ning siis vastaseks terve see ühiskondlik fassaadine süsteem mille sisse olen ka mina tulnud väikese hammasrattana.


Aitäh neile jätkuvalt kes mulle kaasa on elanud ja näevad samamoodi kui lihtlabaselt oluline see rännak on olnud.


Maailm tõepoolest on keeruline ja raske, aga lustlik ja lõbus, kõik oleneb meie enda mentaliteedist. Mentaliteeti saab aretada sünteetiliselt ühiskonna siseselt motivatsiooni ja ambitsiooniga või siis vaimselt läbi emotsioonide, empaatia ja mõistmise. Mina valisin selle viimase ja ma oskan ka esimest.


Ja kui ma peaksin surema harimata, lolli ja hulluna, siis küsimus on selles, et kas ütlejatel on pahameelt vaja näidata või kui mul lubatakse ise õnnelik olla, siis pole vaja üldse midagi öelda, sest eks ma ise tean paremini.
Minu sünninimi on Aldur Anier. Ma oman väga unikaalset ja keerulist tõbe mida kutsutakse vist vaimuhaiguseks, aga ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul on neid rohkemgi.


Muidugi minu hinnangul on vaimuhaigus meie päris olemus ja me hoiame maski ees, mängides normaalselt, lihtsalt kui tugevad me oleme, et suudame oma fassaade teiste ees hoida, et need püsimagi jääksid? Mõnel korral on nii hullusti sisse mask keevitatud, et me teeme kõik selleks, et valetade, et oleme ausad ja ütleme teistele, et ole päriselt sina ise.


Kas ausust saab osta? Kas ausust saab valetada? Mis asi see ausus on, mina sellest küll aru ei saa, sest mulle tundub, et pea terve maailm ja inimese keel on valesid täis, aga viimasel ajal näen kuidas kardinad kukuvad ja nii palju valgust tuleb inimestelt. Esimest korda elus näen kuidas võilevad pimedus ja valgus ning kohutuvad malelaua taga? Miks ainult mina tean fakti, et kumbki ei oska seda reeglitega mängida.

Teeme nii, et õpi Sina minult midagi enda jaoks ja selliselt oled Sina veel tublim ja targem kui mina, sest mina ausalt leian ainult rohkem küsimusi kõige kohta kui vastuseid.


Vot kui aus siis päriselt keegi olla võib, sest kohe kui keegi ütleb kellelegi midagi, luuakse sellest pilt mis ei liigu ja kui see liigutama hakkab, siis tuleb sellest segadus. Me oleme mõeldud liikuvateks piltideks, et sellest luua film.


Ja vot seda on päriselt hea välja öelda, olles päriselt aus ja siis kui nüüd oledki päriselt aus, siis kui paljudele me ikkagi päriselt meeldime eksole. Sest mulle meeldib kui mina meeldin kellelegi. Ma ei tea miks, võibolla ma olen haige.


Kas maailm jääb püsima? Millal suured muutused aset leiavad? Millal võib olla täiesti päris sina?


Ja nüüd ma olen taaskord täiskasvanu, kasvades läbi eneseanalüüsi ja kirjapildi.


Kuniks järgmise korrani, kui minus päris mina välja tuleb.
Peitu tagasi, adjöö.
Aitäh, aitäh, aitäh! 🙏

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar