Ma olen see kes julgeb teisiti mõelda. Kui vaja, siis olen kasvõi ainuke, aga ma ei saa lihtsalt seda maagiat matta.
Mitte keegi ei saa võtta seda enda tõena, sest sellist asja on raske raamida. Mis on tõene, mis on väär. Mis on päriselt mis on midagi mis tundub päris.
Küsimused mis kaugendavad ja võimalused mis kooritakse kiht-kihi haaval.
See on nüüd minu muinasjutt. Minu versioon. Minu maailmapilt ja minu uskumus mida ma soovin uskuda olenemata kuidas suurem osa ühiskond soovib arvata. Las see laagerdub veel aastaid kuniks joogikõlbulik.
Las see laagerdub veel aastaid kuniks joogikõlbulik. Mitte miski ei selgita mitte midagi, sest selgitused pole need mis kuuluvad tundmuste sekka.
Kaunist esmaspäeva kõikidele kes tööle lähevad ja kui tahate kohvi kõrvale midagi huvitavat lugeda, siis ma räägin Teile nüüd sissejuhatuseks enda versiooni iidsest egiptusest ja viin jutu sujuvalt üle teiste huvitavate asjadeni ja lõpetuseks jõuame tagasi tänapäeva, küll aga teistmoodi emotsiooniga meie südametsakras. Rahulikku rännakut soovides.
Annan muusika ka taustaks mängima teile. https://www.youtube.com/watch?v=wpc1YWFF7Bs
Akasha mälestustel baseeruv muinasjutt täheperest kes tõi kirjapildi, küll aga hiljem veeris tähti. Iidne lugu sõltuvuste ja joovastuste juurestikuga. Iidne murdumine ja tasakaaluring.
Vaarao laskus tähtedelt pinnasele mida rikastasid erinevad väematerjalid. Materjalide kogumiseks loodi sarnase välimusega töölisklass. Pikkuselt jäid nad lühikeseks, sest selliselt teab igaüks kus on tema koht. Teisalt tuli ise samuti nüüd käed tööle panna, sest inimesed suurte tellistega ehitada ei jõudnud.
Heli- ja mõttejõul kontrolliti intelligentset tehnikat mis võimaldas printida templeid ja keskuseid mis toimisid kui energeetilise majakana kogudes maaenergiat ja suunata seda allikasse, et see omakorda tagasi annaks hea vibratsiooni mida vaaraod oskasid kasutada esteetilise droogina.
Suurimad teadjad lihtsalt teadsid kõike ja teised selle tõttu olid kuulekamad, sest nemad ei teadnud. Selleks, et teadlik olla pole vaja muud tegelikult olla. Paljud ei mõista seda, sest nad teevad lihtsa küsimuse keeruliseks. Vaarao ei teinud. Vaaraot võib mõista kui empaatiata olendit, aga ometi vaarao eesmärk oli luua õiteng kuldsetele aladele.
Vaarao elu oli tegelikult lihtne. Ta valdas ühendust ja teadmisi täheperelt. Tema jäi siia valitsema ja majandama, et edendada tsivilatsiooni ja oodata tähepere saabumist. Vaarao ülesanne oli usaldada ennast ja teha enda nägemise järgi võimalikult suursugune keskus ja näidata oma esteetilisi ja auväärseid loometöid. Mida keerulisem, aga lihtsam, seda suursugusem.
Aja jooksul tuli teisi samasuguseid tähevendasid ja õdesid kes ühtisid ka töölisklassiga kes oli loodud siin samuses maal
tähepere poolt.
Võttes olemasolevaid geene taimedelt ja endalt loodi inimene. See inimene oli terve ja tugev, aga ka usaldusväärne ja truu. See inimene ei kahtlenud oma loojas.
Aja jooksul muidugi läbi seksuaalaktide lisandus juurde erinevaid DNA ühendeid mis pärinesid erinevatelt loomadelt ja rassidelt kes kõik hakkasid rüvetama inimese puhast DNA’d, sest inimesel oli loojate poolt tulnud võimas vägi, teadlikkus kooskätt empaatiaga.
Aeg möödus ja lõpuks olid läbisegi inimeste ja loojate ka teiste rasside DNA’d määritud inimesele ja inimesest sai universaalne pagas kes kandis erinevaid DNA ühendusi endas. Selliste jumalike sekkumistega tulenesid ka looduslikud murekohad.
Mistõttu inimese DNA oli nüüd nii külluserohkne, siis ei saanud alati olla kindel milline DNA aktiveerub ja kuidas RNA reageerib DNA muudatustele. Nii nagu väikestest roomavatest lehesööjatest saavad liblikad, sest nad muudavad oma DNA’d, nii oli see ka nüüd inimesel olemas.
Polnud väga imestada kui inimesed sündisid loomaliste peadega. Mõnel humanoidil võis olla aligaatori, kassi, linnu või mis tahes looma pea. Selleks, et segadust ei sünniks, tuli teha muudatus veelkord inimese DNA osas. Lukustada ja fikseerida DNA struktuurid.
Sellega saadi asi kontrolli alla, et inimesed on oma loojate nägu. Nii nagu loojatele meeldis, aga nad kohtlesid looma peadega inimesi väga kõrgelt ja olid tegelikult omavahel öeldes väga üllatunud selles imelises töös mille nad lõid.
Kui varasemalt olenevalt inimese kategooriast elati keskeltläbi paarsada aastat kuni tuhandeid aastaid, siis aja vältel kõik muutus.
Keeruline on praegusel hetkel rääkida ajaperioodist mis vältel kõik see toimus, aga sügaval sisimas te tunnete isegi, et olete jaganud loojate mälestusi ja sügava soovi korral oskate tuletada meelde neid emotsioone mis on talletatud kosmilisse pühasse graali, raamatukokku, tuntud ka kui akasha kroonika, aga täpset selgitust anda ei oska, see on lihtsalt nii võimas.
Mäletage ise kuidas teadvuse tasandil opereeruti, sest just niimoodi ongi õige maises elus jumalikku energiat luua, läbi teadvuse ja keskendumise.
Vaaraod teadsid seda väga hästi alguses. Hiljem sai sellest kõigest komme ja traditsioon, aga see jumalik tunne oli olemas ja pole kadunud ka tänapäeval kusagile, see tuleb lihtsalt aktiveerida, aga inimeste DNA on igatepidi lukus ja seetõttu oleme väga haavatavad oma teadmatuses. Kuidas me jõudsime siia punkti?
Me jätame arvestamata nüüd töölisklassi kollektiivse teadvuse, sest muidu ei oleks võimalik järgmist kirjutada. Loomulikult tuli töölisklassi arvelt kõik see jumalik loomine ja seetõttu universumil tuli millalgi sekkuda loometöösse, sest universumi silmis on ka inimene väärt omama vabat valikut. Inimesed ei olnud ühel hetkel enam rahul sellega, et nemad pidid kõike tegema seda, mida kõrgem klass seltskonda ise teha ei söendanud.
Nemad logelesid ja naudisklesid vilja.
Iidne-Egiptus õitsengu perioodil täis muusikat, harmooniat, seksimõnusid ja pidutsemist. Kas suudate mäletada? Haarake vaimsest raamatukogust see õige mälestus ja võite ennast ise panna mõne kõrgema klassi kehastusse. Mälestused ja sellega fikseeritud visuaalsed pildid millest tulenesid tugevad emotsioonid, need kõik on alles. See ongi universumi suurim vägi mida ta kogub, et vägeval lõputul universumilgi oleks tegevust, siis see ongi tema kirglik hobi.
Meid saadetakse universumi eembrüost tahkele tasandile juba läbi teise universumi. Me sünnime tahkel kujul, kaasas kandes universumit ennast. Me kogume tundeid millest me loome emotsioone ja läbi selle mälestusi. See on üks ilusamaid loometöid üldse. Universumi silmad võivad kilada pimedusest, aga südames pulbitseb armumine. Ta hoiab meid, aga karistab ka.
Igal inimesel kes on tulnud omab erinevat kogemust, sest nii palju on mida saab juhtuda. Siis on olemas veel ühiselt tuntavad sünkronaalsed emotsioonid ja mälestused mis ühendavad kaks või rohkem inimest, need on veel tugevama väega, sest universum saab sellest paremini aru, sest iga inimene kannab sama allikat ja need allikad erinevatest impulssidest kogevad sama signaali ja annavad parema kinnituse mis teeb universumile omamoodi orgasmilise rahulolu. Me tunneme seda tugevalt läbi kehastuse ka ise ja oskame jagada seda nende inimestega kellega kogemus aset leidis. Suur side on ära tunda ennast läbi teise inimese.
Läbi ajastute kui hakkas vaibuma eneseusk ja teadmised. Maised rõõmud võtsid kogu tähelepanu ja tähtedele ei jõudnud sobivat ühendust. Oli tunda, et maa on haaranud endasse selle maavälise seemne ja omastanud selle ning võõrustamisest oli saanud istutamine. Ühte pidi oli see kõik väga suursugune ja seejärel kui oli tunda õitsengut, tekkis sellest joovastus. Nüüd oli aeg kus vaaraode töö oli kandnud vilja ning nad soovisid ise osa võtta lõikuspeost.
Vana-egiptlased kasvatasid vilja.
Seda kasvatati loodud oaasis ja pole saladus, et maapind sai oma mineraalid niiluse jõest mis ujutas teatud perioodidel üle ja pakkus erinevaid mineraale viljapõldudele. Loodusega manipuleeriti selliselt, et iga probleem mida loodus tõi, tehti sellest lahendus tänu millele lõpuks tsivilatsioon õitses. Koorekiht oli kollektiivses rahus ja ei pannud ühel hetkel piiavalt tähelepanu töölisklassile kus olid täiesti eraldiseisev kollektiivne teadvus.
Kui koorekiht tegeles alguses nädalavahetuste festivalidega kus oodates tähepere, siis nende auks ennast täis kaaniti. Nad jõid väga tugevalt. Nad oksendasid, jõid edasi ja suhtlesid täheperega. Kõige selle pidutsemise tagajärjel muutusid tõekspidamised, mentaliteet ja suhtumine.
Te võite ette kujutada kuidas püramiidid olid kaetud ülevalt tipust kullaga ja ülejäänud osa oli kõrgläikiv valgest kivist suursugune ehitis. Nüüd kujutage ette hommikul päikese rütmis ärkavat vaaraod koos oma perega. Nende suhtumine on teine. Vaarao on jumalik ja keegi pole võrdne, tundub isekas ja õel, aga nagu alguses ütlesin, siis see võim pidi tulenema kellegi arvelt.
Vaarao oli joovastuses loodud suursugusest. Enam ei tee vahet millisest vaaraost käib jutt, sest nad kandsid oma eesvanemate mälestusi ja kõik on läbisegi põimunud fragmentideks, aga midagi saab visuaalselt kätte ja sellest juba alustuseks piisab. Mälestuste fragmentidest koosnev suurem pilt.
Sellel ajal kui vaarao hommikupäikest ootas püramiidi tagant, siis vari mis oli püramiidi alumises osas omas sellist esteetilist ja mõnujudinaid täis ajatut olemist. Sellises valguses oskas Vaarao hinnata meelerahu ja teisalt oli isegi Vaarao teadvuses koha leidnud parasiidid kes sisendasid võimujoovastust. See oli talletatud kui üks suur perversne murdumise hetk mis Vaarao jaoks oli naudingutpakkuv, aga universumi silmis kohatu.
Universum karistas nüüd kõike mis maal kahel või rohkemal jalal kõndis. Niilus lõpetas üleujutamise ja ei toonud enam viljale mineraale. Vili hävines ja toit lõppes. Töölisklass läks paanikasse ja suures näljahädas hakkasid inimesed üksteist maha lööma ja hiljem ka sööma.
Kannibalism on suurimaid muutusi mida see maailm nüüd koges ja läbi selle avati portaal erinevatele õudustele. Perversused, tapmised ja lühidalt öeldes võimujoovastus kandusid vaimse viirusena edasi kõigile kes sellega kokku puutusid.
Sa ei pidanud enam olema Vaarao, et tunda ennast jumalana. Loodi sünteetiline asendus, et mängida jumalat ja öeldi, et võim on kõige lähedam jumalusele. Seda näitab hiljem üle maailma levinud religioonid ja sõjad mida nende nimel on läbi korraldatud. Eks iga hing teab ise neid asju.
Kõik ei valinud sellist võimujoovastust. Oli neid kes suutsid iseseivalt ja omaette hoidvalt loodusega tasakaalus olla.
Suur ja iidne tsivilatsioon hävines ja töölisklass võttis üle ja hakkas levima üle maailma. Erinevates religioonides said inimesed pikalt elada ja seguneda nii looduse kui ka erinevate väliste mõjutustega. Üle maailma olid etnilised grupid oma keele, kultuuri ja territooriumiga.
Inimesed elasid nüüd väga vähest aega. Mürgitasid ennast. Sõid liha ja joovastusid võimust. Võeti, mitte ei antud.
Mida see emake maa aja jooksul kõike näinud on ja teab, sest meie nii kaugele ajastusse tagasi minna nipsuga ei saa, liiga palju on juhtunud kõige selle eksistentsi perioodil, me peame väga keskenduma õigele kohale, et saada informatsiooni mida koos teistega kokku panna.
Tänapäeval on vale energiaväljaga küsimused need mis lagundavad lootust ja võimalusi. Küll aga neid kes heas võtmes kaasa viitsivad süveneda, nendega luuakse ja ehitatakse ülesse kauneid lootuseimpulsse.
Kuni iidsete töö kõikjal üle maailma vajus sõnaotseses mõttes liiva-, mulla ja vee alla nii ookeanis kui ka jääkamakate all, siis õitsesid uued tsivilatsioonid mida juhtisid juba inimesed keda oli võimujoovastus puudutanud suuremal määral kui teisi.
Inspireeritult iidsest, ent kättesaadavast, asutati suuremaid aga vähem suursugusemaid ehitisi ja linnakuid, aga need olid ikkagi imelised inimese jaoks.
Samuti ka midagi uut. Suurem osa inimesi pandi võimupositsioonidele ja nüüd oli juba võimujoovastus kõikjal kus oli tsivilatsioon või käputäis inimesi. See oli kõikjal.
Elu oli muutunud selliseks, et tuli võtta kust saab. Keegi ei soovinud enam anda ja kui anti, siis alati midagi vastu oodates. Siis tuli valetamine. Sa võisid valetada ja kõik enda kasuks pöörata. Siis tuli tunnistamine mis baseerus manipulatsioonil ja allutamisel.
Sa võisid murda suure inimese vaimselt ja panna ta vabandama asjade eest mida ta ei teinud. Siis tekkis hirm ja kahtlused ja üleüldse võimutsemine võttis üle. Kõikjal kus käisid kordusid vanad aspektid võimujoovastusest ja stilistika oli lihtsalt teine, kuid koorekiht sai tunda samuti seda sama mida tundsid iidsed. Kõike seda lihtinimeste arvelt kes olid ära hirmutatud ja allutatud ning kellele sisendati nende väärtusetust.
Aeg läks edasi ja ajalugu kordus. Kõik kes arvasid, et on võitmatud ja kaotasid keskendumise, tundsid suurt kaotust kui nende loodu hävitati kellegi teise poolt. Universum sekkub alati. Ja seejärel tuleb uus tsükkel ja võimalus, aga universum on õiglane ja halastamatu.
Kui uus võimalus kuritarvitatakse, siis tulemus on alati sama mis ta on olnud. See on paradoks. Ühelt poolt võim hakkab pähe ja teisalt sa oled nõus joovastuses viibima, et ennast hävitada.
Ja nüüd oleme jõudnud tänapäeva kus väga palju iidsetelt pärit teadmist ja varandust on peidetud suurema osa eest ära ja käputäis võimujoovastuses inimesi peavad ennast võrdseks jumalatega ja ütlevad, et neil on õigus omada kõike seda vara.
Jällegi inimeste arvelt.
Eliit lõi vaimse naabrivalvesüsteemi ja kasutati kurja loitsu, teele pandi ka needuseid. Nüüd on nii, et kui keegi mõtleb teistmoodi kastist välja, siis naabrivalve sorteerib kohe ühiskonnast välja selle inimese ja võimule määratud asutused kinnitavad selle vaimuhaigusega ära, selliselt kõik jutt mis selle inimese poolt tuleb, seda saab lugeda kui segaseks ja puudulikuks. Kui hariduspabereid ei anta, saad hullu omad.
Teisisõnu kas on nii, et riik maksab mulle vaikimise eest?
Loomulikult see on puudulik ja selleks, et pilti kokku panna, läheb rohkem inimesi vaja, aga neid naljalt ei leia ega.
Praegu luuakse sõjaväge kes musta töö kõik ära teeb eliidi eest. Tapavad uskudes, et kaitsevad aga ei mõista, et luuakse kättemaksu, allutamist ja väga-väga pahasid emotsioone.
Kõike seda kannavad sõdurid endas. See on kõige kurvem ja ühtlasi õudsem positsioon üldse kus olla. Selleks ongi vaja tugevat eneseusku ja sisendamist, et miks sa seda teed.
Samal ajal kui seda tehakse, siis eliit teab täpselt mida nad taga ajavad. Nad oma võimujoovastuses otsivad iidsete säilmeid ja kõike mida võtta saab, aga need kõik on erinevates kohtades nüüd erinevate territooriumite peal.
Nad tahavad kätte saada seda, aga kui ei saa, siis hävitavad ära. Meile öeldakse, et sõda käib teiste asjade tõttu. Ka Iraan oli omal ajal Pärsia ja enne seda mida kõike veel. Need iidsed võitlemised kestavad edasi tänapäevalgi.
Meil polegi naftat vaja, me võiksime ammu sõita taastuvenergial või lausa õhust ja armastusest, aga meile tehnoloogiat ei avaldata, kuniks me ise välja ei mõtle sünteetiliselt lahendusi.
Nad ju teadsid, et universum kordab tsüklit ja nad võivad kaotada võimu, seetõttu aja jooksul aretati välja palju kavalaid manipulatsioone, et näiliselt üle elada katastroof, aga universum näeb kõike.
Me arvame, et me oleme vabad. Meie, töölisklass. Me ütleme, et me ei kuulu töölisklassi, sest meil on rohkem raha kui kellelgi naabril või sõbral, aga kas nii koheldakse sõpra või naabrit?
Kas see võrdlemine ja võimutsemine on lubatud nüüd järsku? Kõik see mis on juba olnud, sellest pole midagi õpitud ja on täiesti normaalne võrrelda ennast teistega ja mängida teisi üle? Ma ei tea, kõlab nagu see oleks sisendatud programm ühiskonnas, et inimeste peale veeretada sellel korral kõike.
Mulle tundub, et eliit on võtnud ennast käsile ja proovib kõik enda sita inimeste õlgadele kavaldada. Inimesed olles hüpnoosis ja transis kusjuures võtavadki kogu kupatuse enda peale, sest meil on ju empaatia veel olemas ja me alati tegelikult hingest tahame head neile kellest hoolime. Ka eliidis peredes on konfliktid ja universum hammustab seest välja.
Kui inimesed eraldada aga rahasüsteemi ja haridusega, siis tekib võrdlemine ja positsioonide jaotamine, siis me oleme nagu sipelgad, aga samas ei ole ka. Ma ei tea mis me siis oleme.
Ühtepidi meil puudub igasgune võimalus maailma muuta enda nägemise järgi, väljaarvatud ideoloogiad, mõtted ja see sõnum mida meil on võimalus teistega jagada, see on kingitus.
Teisalt inimene peab ennast jumalaks, aga siinkohal on vale arusaam tekkinud, sest selles pole midagi halba. Vastupidi kui inimene usaldab ennast ja haarab kontrolli, siis see on juba puhtalt inimese enda teha kuidas ta seda võimu talitseb, ta võib sellest luua midagi kaunist ja suursugust, aga teisalt jällegi kellegi arvelt, või siis inimene võib tunda ennast jumalana ja eemalduda tsivilatsioonist.
Seda viimast teha ei saa väga, sest kõik maa, ka see mis väidetavalt kuulub omanikule kui see osta, siis tegelikult võidakse igal ajal see maa Sinult ka ära võtta. Meil pole ühtegi kindlust omada oma väikest paradiisi ja me ei tohi oma maa peale ehitada ja luua kõike mis pähe tuleb, kas jumalatelt või vaimuhaigusest. Minu suursugused hooned on kergeltöeldes kõvasti üle 20 ruutmeetri ja mul pole ühtegi võimalust praegu neid realiseerida.
Ma olen töölisklass, sündinud ilma igasuguse kuldlusikata ja minu ainuke võimalus unistusi ellu viia on hakata leidma lahendusi ja võimalusi kuidas seda teha.
Ma pean ennast tõestama, aga kuidas seda teha kui maailmas on hetkel käimas kaos ja maailm lubab veel viimaseid hingetõmbeid inimestel teha?
Kuidas ma tõestan ära, et me oleme võimelised muutuma ja saama kollektiivse teadvuse ja anda endast kõik, et teha kõike paremaks.
Sest teada ju on, et elekter,kütus ja raha on võimusõltuvus. Sellest veel vähe nad kontollivad õhku, vett, sööki, taevast, merd, maasisemust… kõike mida saab. Muudavad inimese DNA’d, hoides seda jätkuvalt lukus. Hüpnotiseerides, hämades ja segades selgust.
Imelik, et kõik tehnika areneb nii, et see mis oli 100 aastat tagasi võimatu ja ulme on igapäeva reaalsus kui ma hommikul ärkan ja kusekõvaga vetsu pean minema, enne haarates telefoni ja vaadates kas keegi on jälle midagi tahtnud helistada ja küsida, et saaksin uue kohustuse jälle kaela võtta.
Aga nafta on siiani koos elektriga primitiivsel tehnoloogial. Miks? Sest teate juba vastuseid enda sees.
Kuidas me kollektiivselt lihtsalt lõpetaksime tapmised, võrdlemised ja võtmise. Kuidas oleks kui kõik hakkaksid andma, kasvatama enda ümber, olema iseseisvad ja saama vabaks.
Mitte keegi ei tule meid aitama, mitte ükski maaväline ega sisene tsivilatsioon, sest kui meie ise endasse ei usu, siis kaugeltki nemad tulevad meid aitama.
Inimene ei taha ennast aidata, siis intelligentne olend haistab selle kohe ära ja teeb nii nagu ette nähtud, vastavalt inimese soovile. Inimene valetab, et soovib aidata, aga meie hinges on nii palju mustust ja me lihtsalt varjame seda.
Me kardame hinnanguid, aga need hinnangud tulevad alati just siis kui me tahame enda mustust pesta. Kõik kes midagi halba meile ütlevad, teevad seda tegelikult, et neil hakkaks parem.
See on nakkav, sest kui keegi rikub su päeva ära, siis sa lähed üldiselt ja teed selle tagasi kellegi teise peal.
Sama on ka sellega kui kusagil linnas jalutades tuleb mingi pikkade juustega debiilik kes kingib sulle roosi, teeb kukerpalli ja käteplaksu ning sumiseb kõrva zumzumzum… võibolla ta polegi halb, võibolla ta nakatas Sind võimaluste ja lootusega, et näidata, et on võimalik olla see kes Sa oled ja samal ajal nakatada inimesi maagiaga milleks ei olegi väga muud kui säravad silmad ja ilus kaunis naeratus südamest.
Lõpetuseks kogu sellele muinasjutule tahaksingi öelda, et kõik alles algab. Kaunis ilus naeratus mida kannad, näita seda võõrale. Tee maailm paremaks. Lihtsalt tunne ennast hästi.
Kui saad tagasisidet mida ei oodanud, siis ära murdu. Mäleta neid kuldseid sõnu, et positiivsus on ka nakkav ja kui kohe inimene ei nakatu, siis anna talle natuke aega ja ta avastab ise ka tagantjärele mõeldes, et mis kuradi asi see nüüd juhtus ja miks see mind naerma ajab.
Kõik võõrad kes näevad Sind mõtlemas selle peale ja naermas, tunnevad kohe lootust, et maailmas ringleb midagi mis võib muuta kõik senise pahupidi õigetpidi või vastupidi, aga see ongi elu. Aitäh universum.
Mäng mida mängime, võtab uue suuna kui vähemalt üks inimene hakkab rääkima sisemaailmast, olenemata kui “õudne” see teistele ka poleks.
Kui mind järgmine kord linna peal näete, siis ärge imestage kui te mitte midagi aru ei saa mida ma räägin 🤷♂️💚😉
Sinine Lootus / Õpituba / Alan Durier