Enese sisse vaatamine võtab palju aega ja energiat. See polegi kõigile, sest lihtsam on mitte tunda ja olla apaatselt hammasratta sees mutter, sest Sa ei pea midagi muud tegema kui saama hakkama raskes reaalsuses, kohta kus polegi võimalik ju ometi elada kõike lihtsaks.
Jah tõesti vahel näeme, et keegi on eluga väga rahul, aga olgem mureta, siis me lähme nagu naabrivalve raames maatriksi mastaabis viskame talle konksud külge ja hakkame toituma, küsitlem ja rääkima kui raske meil on.
Rääkimine on üks tore asi, saab tihtipeale öelda kui lollid teised on ja öelda kui tark Sa kõiges oled mida Sa ei tea. Jah tõesti vahel tuleb realisatsioon, et mitte keegi ei tea mitte midagi ja vahel isegi kuulame kui meie suunas kriitikat tulistatakse, sest kellegil oli endal sitt kogemus.
Jah, kui see tuleb lähedaselt, siis me lihtsalt teeme talle kingituse ja lubame tal eriti valusalt tulistada, silmnähtava austusega tema usaldamises, et me lausa võtame selle kuuli enda sisse aastateks kuni meil on konflikt enda persoonas ja raske astme depressioon ja kaugenemine, põlgus ühiskonna vastu. Ikka juhtub… mõni läheb elab töö juures nüüd välja, teine annab elus alla.
Selleks, et tagasi sotsialiseeruma saada, selleks on vajalik resettimine, nii et mitte mitte midagi ei räägi ega soovi ega palu ega oota ega taha 😊 siis niimoodi tulevad maitsed tagasi ja tunned jälle lõhnasid ja tead oma väärtusi.
No et juhul kui See ka Sind kõnetas Armas siiras elukogejast vaatlev hingesära, siis tea, et see on õige tundmus mida Sa ei tunne üksinda kardinate taga, vaid see tõesti (kinnitan) on tugevus ja vajalikkus, et mitte ennast ära tappa selle kõige koorma all 
🙂 Pea vastu ja tunne end hästi kui tunned halvasti, see on normaalne.
Su piir on täis, su mõõt on nii täis, et iga heli on üleliigne pinin ja iga nägemus on kohutav koorem ja see pole kellegi teise asi. See on okei ja võta omale kogu aeg, sest Sa teed seda iseenese jaoks, mitte teiste. Sa ei pea tõestama, lihtsalt luba omale.
Tunne ennast vahelduseks inimesena autopiloodilt väljas.