Olen mõistnud, et ohvrirollist räägivad ohvrid ise. Miskipärast on alati neil kes ütlevad midagi teistele halvasti ja kui inimene endast välja ei lähe, siis muudkui teritavad oma küüsi kuniks mingid kriimud on tehtud isegi tugevale nahale. Seejärel kui öelda, et aitab küll, siis öeldakse, et ohvriroll. Nii need asjad päris ei käi enam.
Kui neil kõik hästi oleks, siis nad ei tuleks täpselt samamoodi kaagutama kui valesti kõik on ja need kes vähemalt hoiavad positiivset mentaliteeti siis jah tõepoolest kaoses kui soovite nii mõelda. Siis miks kui ise ei ole parasjagu tegelemas millegi kasulikuga, tuleb see aeg ja tahtmine materdada maha keegi kes seda teeb. Sest ilmselgelt nendele endile käib “nii närvidele” kellegi teise olemus. See on juba vaba olemuse kinnistamine.
Mistõttu peab järgima nende ütlemist ja mistõttu üldse peab midagi järgima? Kui inimene seda just ise ei taha teha, aga meil nimetatakse seda toetuseks. Kuidas keegi vastavalt oma rikutusele suudab enda jaoks ära sõnastada ja kehtestada.
Meil on jätkuvalt kõik hästi ja ma ei saagi kurjade sõnade tagamaadest täpselt aru, et kui kaua seda tulema jääb, kui kaua läbi selle keegi toituda jõuab.
Kuni vanu mustreid lahti ei lase, ei saagi üldse mitte miski võõras ja uus meeldidagi ja ega seda ei peagi lahti laskma, aga seda ei saa ka peale suruda neile, kes on ise ennast leidnud.
Võibolla tõesti mu sõnavara on võõras. Nagu ma ütlesin, siis ma kasutan sellist sõnavara ja sõnade kujundamist, sest see on minu jaoks isiklik kunst. See on ilus.
Ma leidsin, et vanades mustrites piiratud sõnavara ja nende tähendustega mitte ei oska väljendada ennast. See oleks justkui disainitud piirama inimest.
Ohvrirollid tulevad alati just ründajatelt. Muidu ei tulekski selle peale, aga nad kohe alati rõhutavad seda. Neile nii meeldib see sõna.
Väsinud sõnadest lumehelbeke, kutsikas ja vandenõud, et olen küll robot ja küll hallide tulnukate see või teine. Jaa, kusjuures ma olen näinud oma silmaga halle tulnukaid, aga teistel minu eest küll sõnaõigust peale sellist kogemust olema ei saa, mida mina tunnen või mitte.
Ma tean ise neid asju. Kui ma ei teaks, siis ma ei vääriks elada siin. Keegi teine ei tea neid asju minu eest.
Suured inimesed ise, aga ometi leiavad need igivanad iganenud sõnad ja laused millega hakata kinni pigistama noore inimese lootust ja mõtlemist.
Võimalik, et ma teame nende tõekspidamisi ja väärtusi, aga me oleme teinud teise valiku, sest meid ei ole kõnetanud see. Me oleme liikunud edasi ja meid on üha rohkem, läbi meie kannatuste, ja kõik see on abiks olnud meile.
Me tõeliselt saame abi sellest mõttelaadist, mentaliteedist ja olemisest, aga nemad jäänud kusagile kinni ja peegeldavad seda siis meile, aga mitte kunagi positiivses võtmes.
Saab toetada sarnaselt mõtlevaid ja saab tulla ära sealt kus Sind ei kõneta see. Nii lihtne. Ümbritse ennast sarnaselt mõtlevate inimestega ja jätkuvalt meie suhtluskultuur on meeldiv ja positiivne. Vähemalt meie ümber.
Sest väga raske on meil suhelda nõelajatega, sest suhtluskultuurid on erinevad.
Mitte, et meil paremaks oleks, aga meile sobib nii rohkem.
Ja elusees ei saa positiivne inimene minna sõimlema kaasa kuskile, sest siis see oleks teine kultuur. Mida jällegi, võib teha, aga näed, see on ikkagi kultuurivahetus, valik.
Universum kujundab mulle praegu kindlaid sõnumeid ja situatsioone. Sellest kujundatakse minu ajutine roll.
Aga rollidest rääkides. Ma tahan olla päris mina. Enne seda olen eesotsas enda peale kogu tuld võtmas, lihtsalt selleks, et lõppeks tõesti rollide ja näpuga näitamise ühiskond.
Ma tahan olla, aga selleks ma olen valinud, et ma olengi, aga samas ma olengi see kes tahab muuta midagi, seetõttu vot selline ma siis olengi.
Liigun edasi kiirelt muutuvas maailmas, seega ma ei saa alati olla kinni ühes asjas. Selle järgi ei saa mind defineerida.
Maailm on ikka nagu ta on, lihtsalt kuidas mina seda näen, on minu õigus ja tõde.
Seega mina valin olema mina, see on minu valik.
Tore Sindki kohata. 💚🙋♂️