Mida keegi tunneb? Mida keegi välja loeb? See kes loeb selle välja, kas ta selgitab seda õigesti teistele nende endale arusaadavas keeles mida teadvat teadma?

Mina tunnen justkui sellist õpetust, et kuidas asendada üks teise vastu, telepaatia sõnadeks, kõigest üks õpetus ühele hõimkonnale, aga teistele loomulikult teised. Kõik ikka selleks, et võimalikult segamini kõik keerata.

Kuidas ja kas üldse on sõnade taga peituv tähendus see mida me üritame edasi anda? Huvitav tegelikult, me suudame omastada seda, suudame rääkima samas keeles, aga ikkagi ei saa ju alati täpselt seda pilti edastada mida oma mõtetes üldse tunneme kui, et suudame ealeski nii vähesega väljendada.

Miskil perioodil meie kaugesse ulatuv päritolu sai korraliku plaksu igasuguste lukustustega. Meie kollektiivne teadus lülitus välja ja miski tugev parasiitlik haarang võttis üle kõik inimkonna üle kogu maailma kus vähegi õnnestus.

Loodi õpetused ja anti keel mida rääkida, öeldi et ussisõnad ei valeta, aga selleks, et ausaks jääda peaksid valetama. Dilemma siin, paradoks seal, igatepidi kui tagurpidi.

Kas luuleline vorm seetõttu kaunilt niimoodi kõlabki, sest see sõnum läheb hinge läbi tugeva sõnumina kui konkreetse lausena. Kas sõnade mänglemise kunst aitab ritta seada kõik need mahakukkunud nupud meie malelaual ja kas me üldse peamegi seda mängima.

Jääb siiski igaühe enda tunda kas eelistatakse tomateid loopida või hakata ise samuti mõtlema, et kuhu kadusid tsivilatsioonid ja kas meist on jäetud alles kunagise tõelise loomuse kloonid ja kinnise DNA’ga olendid või me proovime oma tõelise päritolu aktiveerida läbi alguses näiva lollide küsimustena kui kiirelt lihtsa ja loogilise vastusena.

Meiega on kahtlemata mässatud. See on ju ilmselge. Nüüd on lihtsalt aeg üks kiht teise haaval lahti rebida kõikidest illusioonidest mida kuhjatud niivõrd palju, et tundub, et ei oskagi kusagilt alustada.

Vähemalt on jääv see meenutus mälestuseks, kui kord saabub aeg, kus keegi, kes mõistab, loeb ja tabab, et oli tänapäeval veel neidki, kes teadsid… lihtsalt teadsid… mis on meiega tehtud.

Ja kui meel on tugev ja suunatud, leidmaks lahendust endale ja läbi selle ehk ka teistelegi, siis tuleb valguskeha ette valmistada läbi kogemustega mida tulime võtma maises.

Elutööks on valguse levitamine ja teadmiste avardumine, aga uskuge, kõike seda on nii palju, et üks inimene ei saagi maises avataris kõike ka läbi hallata, aga me teeme tublit tööd nende vähestega kes jaksavad ja saavad, läbi sitamere vireledes, kasvõi raskustes, aga me ikkagi teeme seda, asi pole rahas, asi on veel isiklikum ja isekam, see puudutab meie tulevikku. Teatud teadmised on need mida edasi meile ei anta, aga veel me saame kuulata, uurida ja tunnetada.

Tänud kes siiani veel märganud on mind, sest ma ei ilusta enam midagi, teen seda endale ja selline näebki välja avatud vormis robustne õppeprotsess ühe lihtsa inimese poolt kes pole haritud ega määratud kellegi poolt kusagile 🙏

Selline ongi lihtsus selles kõiges uudishimus ja kirglikus hobis mõista seda mida mõista ei oska.

Sõnad sümboliseerivad tegevuse kirjapandud visuaali, aga iga inimese visuaalid olla erinevad. Tõlgenduse kaduma minemine tipa-tapa on täiesti normaalne. 💚🙆‍♂️ Õnneks meil on Rafarello Ferrero.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar