Ma ei ole taimetoitlane, aga tegelen ja uurin enda jaoks seda üksi, soovitusi ei otsi ega taha, ega sellest ka rääkida, mulle ei meeldi sellel teemal seetõttu rääkida, et ma ise söön liha ja ma ei taha kuulda pooldusi ja kiitust sellel teemal ka rääkida.
Ma olen selle vastu, aga ometi nõrk – aga jällegi, keelan ära kommentaariumis rääkida ja hakata jaurama sellest miks liha peab sööma ja miks vegan on hea olla.
See on keelatud vili selles postituses, see keelatud õun. Huvitav kas Adam ja Eeva hakkasid lihatoidulisteks, seda see endas peidabki.. see keelatud õun millest ei tohtinud hammustada. Vaat, ei tea.
Lihtsalt nüüd ma tunnen, et maailm muutus selliselt, et hakati liha sööma, aga nüüd maailm muutub tagasi ja ootab, et meie tuleksime tema arenguga kaasa, paremuse poole, kus korra juba olime eelmine kord, enne kui hakkasime parasiitideks, ma ise olen täielik parasiit, igast otsast, teiste kohta ei tea.
Ma tunnen, et inimkond tunneb isegi esmalt emakese maa hellust ja headust, lootust ja neid tundeid mida mehed ei julge tunda, eks naised teavad. Aga ikkagi, see hea tunne, soe ja hoitud tunne.
Inimesed lõpetavad vaikselt ise liha söömist sellega, et vähendavad mõistuse piires seda endale sobival ajaperioodil ja enda tempos. Iga inimene peab ise tegelema oma emotsionaalse kehaga, et tujude kõikumisel tasakaalu hoida.
Seda tasakaalu ei tohi keegi häirida, seda aga inimesed teha tahavad, kõrvalt sosistada, karjuda, puhuda ja mida kõike, et teised närvid üle turja suruda, et ta murduks ja oleks edasi nagu kõik teised on harjunud olema. Muutusteks on vaja eemaldada ennast häirijatest ja alustada hea eesmärgiga, sest me kõik väärime olema inimesed.
Põrgu tekib maa peal kiht-kihi haaval vastavalt kui sügavale põrgusse keegi minema on tahteline ja lubama. Kui Sa ei anna üldse tähelepanu oma tegevustele, ka mida sisse tarbid ja milliseid sõnu ütled, mida mõtled ja kuidas väljendad.
Ei pea olema vegan, aga aitaks kaasa kui sööme liha väga-väga harva. Jällegi, ei pea õigustama ja kaasa rääkima, see pole selle jaoks, see temaatika ei vääri arutamist, see väärib vaikuses igaüks tegude tegemist. Ärme räägi sellest üldse vast rohkem kui et loeme igaüks seda enda jaoks, kasvatame oma teadvust ja tõstame sagedust, igaüks enda moodi.
Meil on suur töö iseendaga ees, et olla parem inimene ja läbi selliste muutumiste, kiht-kihi haaval tõuseme ülesse poole õndsuse teadvusele, teisisõnu võime nimetada seda ukseks paradiisi, sest läbi sellise blissi kollektiivselt suudame juba mõelda oma reaalsuse ka tagasi õitsenguaegadesse, mis korra oli ja mälestus sellest on veel ainult meie tunnetes ja emotsioonides, õppigem parimat headusest.
Tulge tagasi kõrgematele sagedustele. Kiht-kihi haaval, sest niimoodi see toimib. Heaolu tõuseb ja muutused juhtuvad ning meil on seda vaja juba vaimseks puhkuseks. Kaua võib. Lubame headusel tulla ja alustame iseendast. Minge ja mõelge häid mõtteid ja kiht-kihi haaval tehke heategusid.
Maailm on patte täis ja valikud on meie. Läbi valikute kujuneb meie teadvus. Jõusaali minnes alustatakse ka väikestest raskustest, aga vaimselt samamoodi.
Rakenda seda sujuvat, samm-sammul paremaks inimese saamist ja ma teen sama. Teeme seda kõik, osavõtuks ei pea isegi teada andma. Küll me tunneme kollektiivselt väge selle taga ja mida head see luua võib.
Vaidlemist ei toimu selles postitust. Toimub mõtlemine iseendale. Kedagi teist me ei õpeta, mitte kedagi. Juba muutused toimuvad. Me juba teeme õigesti mõtlemist ja häirijaks ei tahaks iialgi enam laskuda, seega ärme häiri, vaid võtame enda jaoks mõtteid muutumiseks. Paremuse suunas.
Meie paradiis sõltub meie teadvuse asukohast, mõtiskledes ka sellest, et tegelikult võib sõnastada kõike igatepidi, aga tore on leida kes aru saavad midagi enda jaoks sellises võtmes, et ta võtab sellest midagi endale ja kasutab seda, ta ei pea ütlema isegi tänan, aga ta ei ütle ka midagi energia kahandamiseks. Ta ajab õiget rida, see keegi kes teab ja on, keegi kes lihtsalt ongi kes ta on.