Seda järgmist on raske kirjeldada rõõmustavas võtmes, aga sellest ei ole midagi, sest sõnumi kohaletoomiseks ongi vaja mõlemat, et pärast selle teose lugemist saaks inimene praktiseerida ja keskenduda sellele millest käib jutt.
Kuidas olla tugev ja jääda tugevaks, samaaegselt olla täiesti vaba igasugusest kohustavat ja energiatsöövast tegevusest mida Sa tegelikult teha ei taha.
Praegu on tugevate mentaliteet see, et kui kükitamisest jalad kanged ja tahad seista, siis leidub alati see keegi teine loll kes tahab just vahelduseks istuda. Teisisõnu käib “käsi-peseb” kätt stiilis kompromissi leidmine mis toimib kenasti küll ja sobib, aga lihtsalt ei saa pahaks ju panna neile inimestele kes sooviksid, et mentaliteet olekski hea lihtne ja vaba nii nagu see peaks ju olema kui see elu hammasratas oleks töökorras.
Me ei peaks tegema kompromisse ja kasutama üksteist ära. Kõik saab tasakaalu tagasi, aga see algab meist. See, et loodus peab juba ise sekkuma, näitab, et oleme ise olnud lohakad selles arengus. Nüüd on tunda tagajärgi.
On ju üldse maailmas kõik väheke paigast ära, meil on ühes kohas kõrb, teises jäämäed ja kõik mis selle vahele jääb on ka täiesti korrast ära ja teeb asja veel hullemaks kui see juba niigi on.
Siis meil on välised päikesetormid ja maast kiirgavad radoonid ning kõik see mürgitamine siin maapeal, rohkem energeetiliselt kui keemiliselt, sest nad kes selle taga teavad, et kui inimest saab mürgitada juba vaimult, siis see on üks võimsamaid kuritegusid mida saab teha ja üks korralik purakas on vaja ära teha sellel teisel poolel, enda võimutsemise kõvatamiseks. Inimesed on energeetiline toit ja me oleme autopiloodil seda igapäevaselt juurde tootmas. Niimoodi õelusega levib igal poolt energiavampiiride toit justkui wifi annab meile informatsiooni.
Nüüd on tõesti see hetk, et see kes siiralt südamest naeratab, see on leidnud tõelise rahutunde ja neid inimesi ei tohi mürgitada ja maa peale tuuagi. Teate kui raske on jõuda eneserahu ja rõõmuni? Las nemad olla. Muuda ennast Sina ise kui Sind häirib. Iialgi ei tohiks öelda teistele midagi.
Igaüks teab ise, enamus ei tea, aga Sa ei saa öelda seda teistele, sest siis sa ei tegele iseendaga, nii nagu mina seda just tegin. Sest ma ütlesin, et igaüks teab ise, aga ma ei peakski seda ütlema, seda tean mina ise. Teistel ei pea see niimoodi olema, see on minu moodi. Ma kirjutan selle ära, siis ma unustan selle ära, las alateadvus võtab järgmise elujaatava programmi endasse.
Rõõmusta kui teisel läheb hästi ja see kes tunneb, et tal läheb hästi, proovigi lihtsalt vaikida ja kiirgake seda mida tunnete, kui te hakkate lobisema ja pudistama, siis teine väsib ära.
Aga tunnetage ise, küll me kõik õnnelikuks saame, töö on iseendaga, tasuta ja minimaalne osalejate arv ürituseks on ainult teie ise.
Saame tugevaks sellega, et kiidame üksteist inspiratsioonitõuke andmiseks, naeratame üksteisele ja teeme komplimente. Selliselt me tõesti suudame tunda ennast päriselt hästi, ka tugevana, nii nagu eilne ja tänane päike talvisel pimedal ajal välja tuli ja meid kollektiivselt rõõmustas, nii saame seda kasutada ideaalselt ära luues võimaluse tunda rõõmu.
Tore kui jälle kellelgi hästi läheb, sest tänapäeval on kõige suurem kingitus näha lihtsalt inimest kellest kiirgab soojust ja näos serviib üks südamest siiras naeratus. Hea on kui seda lihtsalt kusagil kohtab. See teeb südame soojaks. Seda on hea vaadata. Kõik on nii raske olnud, sest oleme valinud selle, aga nii vabastav on näha elurõõmast ja naeratavat inimest. Need on küsimatagi niiöelda gurud, meistrid, ärganud, teavad nad seda ise või ei tea, aga seda nad on. Leides endas sisemise rõõmu ja rahulolu, olenemata situatsioonist. Jõuda selleni, on kingitus.
Soovin, et Teie tänane päev oleks suurepärane! Nautigem kollektiivset päikest ja jõuluilma, olgu Teil kõik hea.
Naeratust! / Mina, Alan. 😉💚