Rubriigid
Kohvilogi

Mine ja haara.

Jaga esimestena seas oma seinale:

Kõigil on käed, aga mina soovisin, et minu käsi on minulik. Paljud soovivad seda ja selles pole mitte midagi valet. Vale tekib valikute puudumisel.

Võimalusi valikuteks tuleb kohe kui teed teadliku taotluse. Vaata oma kätt ja mõtle kui unikaalne see on, sest See on sinu väljendus ja haare.

Ma kannan kella, aga ma ei vaata aega. Ma ehin näppe, aga vehin kätega nii, et mina olengi üks suur aksessuaar millega universum ehib ennast. Nii on kõigiga.

Lihtsalt väike meeldekas. Mul meenus just, et miks ma arvutitöö valisin noorena. Kuidas ma üldse arvutit armastama hakkasin ja miks kõik sellest sõltuvuses praegu on.

Teiste kohta ei tea, aga mina tean ausalt rääkida, oma hingepõhjast. Ma võtsin ohvrirolli ja minu võimalused kahanesid märkimisväärselt. Mind mõjutas suuremas osas ikkagi see haridusetee milles ma läbi kukkusin ja tööeetika mida ma kaasa teha ei suutnud.

Arvuti andis mulle võimaluse luua iseenda maailm. Ma võisin sealt õppida seda mis mind huvitab ja siis näidata teistelegi.

Kui ma reaalis olin piiratud võimalustega, siis arvutis ma mõistsin, et ma võin kujundada, luua visuaale, kunsti ja kõike seda selliselt, et ma saaksin hakkama, kerge kunsti- või loomeinvaliid kui nii öelda võib enda kohta.

Mul ei olnud mitte midagi. Tahtsin oma kodu. Tahtsin oma voodit. Privaatsust. Rahu. Nüüd ma olen selle saanud. Kõik on tulnud läbi arvuti ja tehnika ning lisaks oskuste mida saab igaüks internetis õppida.

Ma tean ju, et arvutid ja telefonid on kõva loitsu alla inimesed pannud, kaasaarvatud mind. Ma tean seda. Aga kui ma ütleksin, et jaa arvuti on paha-paha ja samal ajal ise kasutan seda töövahendina, siis on raske võtta sellist suhtumist.

Lisaks see ei peagi ainult töövahend olema. Probleem ei olegi üldse selles olnud. Murekoht on tekkinud sõltuvus selle järgi. Minul seda kusjuures pole, aga pange tähele… ma istun iga päev arvutis ja telefonis, seega te ilmselt ei usuks minu juttu.

Fakt hetkel on see, et keegi ei lõpeta seda programmi teise inimese jutu peale. Arvamustel siin väga kohta pole, sellega ei muuda midagi, muutus algab endast enesest.

Ma lihtsalt tahtsin öelda, et aitäh kõige eest, et olen saanud enda maailmapilti tänu internetile ja tehnoloogiale luua. Ma pean lihtsalt olema väga tänulik selle üle.

Ma ei ole väga nõudlik inimene, aga piisavalt. Ma soovin, et mu kodu oleks puhas ja tuulutatud. Minu hing oskaks märgata halvas head ja lehvitada neile kellele keegi ei lehvita, seda kõike siis kui mina valin kusagil olema. Aga mitte teiste järgi.

Aa ja siis üleüldse mina kaasa ei tee praegu üheski asjas, ma olen valinud olema võimalikult neutraalne ja kahe jalaga maa peal, aga mitte teiste taktis, vaid ikka enda harmoonias.

Ja nüüd kuidas veelgi paremaks saaks?

Kuidas Sinul läheb? 💚 Kasuta võimalikult positiivset sõnastust, isegi kui täiesti perses on. Universum tervitab. See on mäng kus me peame leidma selle hea ülesse.

Mine ja haara.

Jaga esimestena seas oma seinale: