Kui inimene ei ole enda soovis kindel juhtub järgmine asi. Inimene hakkab uskuma, et järgib oma unistust. Inimene võib tunda, et saavutas selle tunde mida taga ajas, küll aga ei viinud inimene oma eesmärke täide, ta pelgalt arvas, et tegi seda. Lõpetas liiga kiiresti.
Sellise programmi eesvanem on hirm. Mille ees me kardame ja miks ei luba headel asjadel meiega juhtuda. Miks oleme jäänud kartma tunda ennast hästi ja kanda naeratust. Miks oleme otsustanud vaadata tühjusesse ja mitte keskenduda asjadele.
Kas meid on tabanud suur maaväline gripp, et me enam ei soovi oma unistusi lihtsalt realiseerida, vaid nendest jääda unistama. See kõlab minule küll praegu mõeldes, et see ongi ühiskonna maatriksi algprogramm, kõikide probleemide alus ja põhjus miks me lahendusi ei näe.
Mõtleme selle peale korra. Ma tahaksin, et ma eksin, aga kui ma sügavuti mõtlen ja olen aus enda pealt ning panen pildi kokku ja maailma vaadeldes nii palju kui mul seda teha õnnestub läbi fotode, reaali ja juttude. Mulle on jäänud tunne, et inimese algprogramm on järgmine.
Kõik hea mis meieni tuleb, me ei võta seda vastu, võimalik, et isegi ei tunne ära seda kui see meile koputab. Meie tänapäeva elu on täpselt selline, et süüdi on kõik teised ja meie ise mitte kunagi õnnelikuks ei saa. Jätkuvalt elame oma elu edasi, muutusi ei tee, aga unistame edasi. Kui sedagi.
Mingil põhjusel tegudeni ei jõuta. Muutusi ei tehta, sest need muutused ootame, et tulevad meieni ise. Väga ei tule, ega?
Kuidas mõista ka seda, et kui armumisest on saanud armastus. Armastus kui illusioon ja tobe usk mida inimesed tahavad uskuda, sest sellest on saanud muinasjutuline vaimne droog mida inimesed manustavad enesele olles suhtes ja isegi omades lapsi.
Keegi väga ei taha lihtsalt tunnistada seda ja ega kõik sellised tõesti ei ole, aga noh… eks igaüks teab ise, täpselt nii sügavale kui ta süvatseb vaadata. Meil on ego mis on justkui sibul oma kihtidega.
Kogu elu käib egokihi pealt, sellest ei pääse lihtsasti ja ega ilmselt ei peagi, sest siin on tuntavalt väliseid mõjutajaid kes inimkonda täpselt seal kuldsel keskmel lukus hoiavad.
Kogu see illusioonides viibimine toimib siis sellisel printsiibil, et leia alati vabandus välja keerutada ennast lihtsast tõest ja tundest. Me tõesti teeme seda, hästi kummaline eks.
Me mingil eluetapil jällegi tagant järele saame ligipääsu teisele teadvusele, et siis mõistame ise ka, et too reaalsus ei ühti praegusega, et mälestusest mis oli on saanud täiesti tühi unenägu. Kogu tänane elu on justkui unenägu, kas mul pole õigus? Kõik mis maailmas toimub.
Negatiivseid asju saakski välja tuua, sest seda on kõik kohad juba niigi täis. Küll aga huvitab mind rohkem see väljasuremas liik mida tundsime empaatia nime all. Tänapäeval kui näeme kuidas inimesed üksteise eest välja astuvad ja kui tõesti vaja, tulevad ja aitavad Sind.
Inimesed kes ulatavad käe ja tirivad Su välja sellest lõputust pimedusest mida me ilmaasjata endale sisendame ja siis viibime selles pimeduses ja karjume kõiki eemale.
Meie unistused on ainuke asi mis hoiab meid elus. Ilma selleta oleks kõik nii mõttetu, aga tegelikult siis alles elu algaks, sest meid hakkaks huvitama taimedekasvatus, enesearmastus ja huvid. Ilma igasuguse süsteemita mis on praegu ja usalduses olles teame juba ise kuidas suudame hakkama saada, aga praegu seda ei ole ja siis me pigistame silmad kinni ja proovime võtta parimat sellest, aga me ju teame, et see on vale. Keegi ei muuda nagunii midagi, seetõttu lihtsam on poolt valida ja öelda seda mida ütlevad kõik teised, kaitsta süsteeme praeguseid, üldistades segada üks asi teisega ja luua tõeline segadus täis kahtlusi ja küsimusi, paanikat ja pabinat. Selliselt ei ole inimesed enam valmis isegi usaldama üksteist ega rääkima muutustest, kõik käib põranda alt.
Mida tehakse on see, et hoitakse kinni eesmärkidest ja unistustest, mis on kõik väga tore ja õige, ühiskonna mõistes, aga tegelikult on vähe neid inimesi kes teavad millised eesmärgid on päriselt need mis panustavad Sulle.
Inimesed lihtsalt tunnevad, et enesehaletsus on turvaline ja hea võimalus isoleerida ennast sellest haigusest. Samas ka sellest isoleerimisest tekib omaette haigus. Üksildus.
See on ilus mõelda, et mõni inimene on kõik selleks teinud ja endast andnud, et kogeda seda kaunist jälge mida see hingele jätab mingi aja vältel. Tänu sellele õnnestub paremini sõnadesse panna mida üks inimene võib üle elada kohas mis ei ole üldse justkui seotud meie praeguse reaalsusega.
Oleme lihtsalt vaimselt kolinud mujale, sest näeme kui võimatuks võib osutuda reaalsuse muutmine. See on laiskus või siis valetame, et see on hirm, aga see ongi programm mis toidab meie mugavat ühiskonda, ka mind.
Ma iialgi ei saa konkreetselt inimesele öelda mis tema tegema peaks, sest me kõik sisimas teame seda. Miks inimesed käratavad tegelikult üksteise peale kui nad aidata tahavad üksteist? Sest me tegelikult tahame aidata ise-ennast, aga arvame, et teised tahavad meie abi.
Me sulgeme ennast unistustesse ja siis varjame neid unistusi sõimu ja süüdistustega teiste suunas. Aus järeldus on see, et inimesed on väga kurvad ja pimeduses suuremas osas, kui täitsa aus olla, siis tunnen, et kõik mis ma püüdsin leida, olen justkui leidnud ja soovin, et ei oleks uurinudki ega alustanudki.
Ilmselt see ongi juba algne tõde mida teab meist igaüks, et me võiksime vabad olla, aga me kuidagi ei taha seda tegelikult, me lihtsalt arvame, et tahame seda. Ma ei tea kas keegi sai aru. Teisisõnu, me ei luba häid asju oma ellu, sest me ütleme, et tahame neid, aga tegelikult ju ei taha. Enam lihtsamaks asju teha ei anna. See ongi see programm millest lahti murda.
Jutu lootusrikkaks ühiskonna siseringi vaimse stimulandi droogiks ütlen, et kui me väsime olemast väsinud, siis tulevad muutused meile, sest hirmust saab vägi mis ütleb meile suuna. Sinna kuhu tuul puhub, sinna seilame.
Mida me üldse tahame, selline küsimus saab esile tulla ainult siis kui meist saab lõpuks ometi kollektiivne tsivilatsioon. Ärme pöördu üksteise vastu ja leiame võimalused selleks, keskendume ainult lahendustele ja tekitame neid ainult juurde.
Jää tugevaks, sest Sinu hirm on illusioon mida kannad taskus, ehk füüsilises kehas. See on kõigest põhjus jälgida ja õppida sügaval tasandil ja oodata momenti, et hingevärvid pandoorast välja lasta. Siis saame kollektiivselt taas luua imelisi ja võrratuid asju. Vabane oma hirmust.
Ainult selliselt saad vastu võtta otsuseid ja teha uued võimalused uueks eluks millele meil kõigil on olnud puudust, ja kuidas veel. Eks igaüks teab ise vastavalt endale. Me ei ole siin, et hukka mõista, vaid ennast armastada ja vältida programme mida meile iga päev igast seinast sisendatakse.
Maatriksiprogramm mis ei luba inimesel võtta vastu seda mida ta arvab, et soovib, aga tegelikult ei soovi. Sellist mustrit on siiani olnud raske tabada, aga ilmselt universum soosib selliseid asju märkama, et me saaksime ise ka muutusi luua oma reaalsuses.
Me jälgime. Teame. Aga välja ei näita.
Kui on aeg. Siis näitad. 💚💙
Sinine Lootus / Õpituba / Alan Durier