Rubriigid
Kohvilogi

Lubamiste maailm

Jaga esimestena seas oma seinale:

Mul on ka üks unistus. See on nii päris nüüd. Varem ma unistasin, aga nüüd ma elan unenäos. See on väga kaunis koht ja kuniks seda lubatakse tunda, ma hea meelega jagan seda.

Ma tundsin, et mind on allutanud üks illusioon teise otsa ja ma tundsin, kuidas kleepuvalt kinni jäin sinna kuhu jäänud on suurem osa teisi minusuguse avatariga olendeid. Katkised inimesed kes kõik proovivad saada lihtsalt tähelepanu ja märkamist, aga samas nii harjunud sellega, et sõltuvusse jäänud.

Mina räägin sellest kes mina olin ja nüüd kuni ma veel ei ole ümber sündinud ilusasse planeeti, olles jälle laps või vähemalt oma mõistuses puhas ja lõbususest lakatav teadvus, siis püüan seda luua selles reaalsuses.

Nimelt vaadake, kui negatiivne käitumine, suhtumine ja mõtlemine on väljendades energeetiliselt seda teisele inimesele, kangesti nakkav, siis sama on ka teise poolega.

Ma saan ainult elada enda jaoks, näidata teistele kuidas sellega hakkama saan ja loota, et see nakatab kuidagi selliselt kuidas teisel inimesel, Sinul, Armas, seda on vastavalt vaja ning sa omastad enda jaoks energeetiliselt tasandil selle väe, et muuta oma elu.

See elu on tegelikult juba ilus, lihtsalt illusioonis kus mina olin ma püüdlesin selle poole ja samal ajal selleks pidin ju enda ilusa elu kõik hävitama, sest muidu ei oleks saanud püüelda, muidu see lihtsalt oleks olnud ilus.

Vaata kui äge ma olen, et niimoodi selle mängu läbi mängisin ja siis lõpuks uskuma hakkasin.

Mina elan süsteemis ja mugavustes. Mina olen kinni ennast hoidnud, et peita oma avatust maailma suhtes. Mina olen teinud tõsist nägu, et sulanduda inimeste mugavusse. Mina olen elanud teiste elu. Mina olen olnud lukus kui üks karakter.

Mina olen olnud.

Mina viibin ikka süsteemis ja mugavustes, aga elan süsteemist väljas oma unistustes. Mina olen avanenud, et peita ennast varjude eest.

Mina olen alustanud naeratamist, et muuta maailma ja tuua inimesi eitamisest kõrvale, siia kus on lubamiste piir. Mina olen lahtine kui kõik maailma karakterid ja see on kõik okei, sest nii palju olengi mina väärt, olla kõike ja seda mida soovin.

Mina olen.

Kuni pole sündinud koju, loon sellest oma kodu. Minu tunded on jaotamiseks, minu silmapiir minu mõteteks. Minu fantaasia minu vabadus. Minu keha on minu tempel ja minu teadvus on minu signatuur.

Alan.

Jaga esimestena seas oma seinale: