Vii mind kuuvalgel õue, serveeritud lauda, pane mu süda oma põue ja viska mu negatiivsus hauda. Ütle mulle asju mida ma ei tea, või kui tean, siis ütle miks neid ise tähtsaks pead.

Ma ootan, et Sa juhid mind võidule, sest olen õppinud palju kaotama, kuid väsinud minema sõidule mis kaotust jaotab.

On aeg jõudnud kätte, et haarata, et püüda, et lõpuks kordki tuleks aeg kus suudan ennast kellegiga leida. Mis ajaks, ma ei tea, ma lugu endast niivõrd palju ei pea, et lubada.

Soovin teada kus on see piir mis ületab kõik maised elemendid, lähme üheskoos sellest üle ja kohtume nii, et kõik müstiline teretab meid kuuvalguses ja suudleme olles kõige alguses.

Oo kus oled Sa?

Alan Durier / Luulekogu 2020

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar