Tuleviku jaoks võiks olla üks suur pagas eestlaste siiraid kirjasid mistahes juhile teistest riikidest kes on otsustanud rünnata. See,et sõda on sõda, ei tähenda, et infoajastul proovida vähemalt lihtsas maakeeles otse riigi elaniku lihtrahva poolt siiras kiri tagasi minna.

On palju inimesi kes soovib tegutseda ja mõelda innovaatilisemalt. Sobib mitte kõigile, aga annab vähemalt hea tunde, et said sõnumi välja. Selline pöördumine otse rahvalt , heatahtlikult, see ei võta ühtegi tükki küljest ära, olenemata mida riik kaitseks ise otsustab teha. Või on rahva siiras pöördumine teise riigi juhi poole riigireetmine? Kas rahval on õigus ühiselt pöörduda palvega sõda lõpetada? Või saavad kellegi ärid sellega kahjustada. Maailm on nii muutunud, et pole lihtsalt aus jätkata aggressiooniliste virmalistega meie hingedes.

Soovin, et tulevad kollektiivsed mõistmised. Saame võitu sellest sõjalisest ja verejanulisusest. Ma tean, et see on pea võimatu, aga sellest teadmisest ju kasu pole. Ma võtan uue teadmise, et see on võimalik, aga ma ei tea veel kuidas. Natuke seedin ja siis hakkan küsima, et millal see käiku lasta. See miski mida ma nüüd oskan kui natukene mõtlen, võimalik, et see mõeldakse minu eest. Mis ma siis mõtlen…

Lihtsalt mõtlen, et kas kõik maailmas olev peab nii keeruline olema. Aga potensiaali infoajastul on meeletult, kes oskab kaugemale vaadata neid võimalusi näeb, et pigem on see mehhanism kui et hammasrataste vahale jäämine. Viimane juhtub kui me mitte midagi jälle ei tee ühiselt, vaid kuulame telekat ja loeme meedia ettekirjutisi mujalt maailmast.

Olen ilmselt oma ajast väga palju ette jooksnud, aga ma usun sellistesse võimalustesse. Rahva kollektiivne platvorm. Kui hammasrattad mida veetakse, saaksid vedavateks. Siin on midagi, aga ma ei näe ega oska veel kokku seda panna.

Kaua jõuab olla vihane, kontrolliv ja mölisev.

Leiame rahu. Esmalt otsime. Mõtisklema nüüd.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar