Me kardame hüpata pea ees tundmatusse vette, ometi teeme seda igapäevaselt.

Hei, mis Sa muigad seal? Või mossitad? Mõni hea kompliment? Meile kõigile meeldib kui meiega tegeletakse. Tegeleme ju iseendaga äärmiselt vähe.

Ja selle lausega oleks kõik öeldud, aga mitte kõik ei oleks mõistnud. (Nii hea on kirjutada oma reeglitevabas keskkonnas “Ja” lause ette nii nagu ma soovin seda, et see kajastuks paremini mu energiaga.)

Kui ausalt saab rääkida erinevatest tõdedest üheskoos? Või kui aus saab inimene olla ühes vaatenurgas? Vaatenurki on ju erinevaid, kuidas on siis võimalik, et ühes vaatenurgas olev tõde kajastub kõikides teistes vaatenurkades samuti tõena?

Tahangi rääkida millestki, aga rääkimata jätta sellestki. Peidan oma sõnumid ära sõnade taha, sest nende ülesse leidmine on lõbusam.

Paljud ütleksid, et ole lihtsalt aus. Mina ütlen, et ole lihtsalt Sina ise. Ausus ühele tundub teisele vale, aga olles Sina ise, tead, et oled vähemalt ise igas vaatenurgas Sina.

Kõik inimesed ei ole samateadlikud, seetõttu olen valinud kirjutada võimalikult arusaadavalt ja sõbralikult, et mitte ära hirmutada lihtsaid inimesi enda keeruliste, muutuvate tõekspidamistega.

Seetõttu ma peangi kirjutama täpsustuseks, et ma ei räägi kõigi eest, vaid väljendan enda maailmapilti. Siin on ainukesena lubatud rääkida kuidas MINA ennast tunnen ja uskudes, et äkki nii on teistel ka siis? Ainult “egotsedes”, kuid tegelikult olles enesekeskmes, oskan ma analüüsida enda pealt elu ennast, seda jagades saame aga ühiselt suurema pildi kokku viia.

Ma usun seda mida näen kui inimene vajab midagi järgnevat, aga ei võta vastu kui pakutakse. Põhjuseid ja stiile kuidas seda teha on mitmeid, miks keegi midagi vastu ei võta. Aga enda pealt aetakse alati see teiste kaela mõne õpetusega. Keegi ei tunnista endale seda lubamist väga, ma olen märganud. Maailmas ja maatriksid valitsebki päriselt kood mis ei luba inimestele võtta vastu kõike seda head mida nad väärivad.

Minu sügava hingetundmuse level.

Ühel on egotasandi korrusel jäänud blokk võtta asju vastu, teisel on kivistunud tõekspidamised mida õpetasid tema vanemad temale ja tema oma pojale… põhjusteks võib olla autunne, väärikus, jonnipunnlus või mistahes kõik muu, näen, et tekib fakt, kus andmise korral vastu ei võeta.

Seetõttu inimene ei aita iseennast ega teda ei saagi keegi teine aidata. Ma usun, et see on paljudele tuttav temaatika ja varasemalt ei ole näinud ega kuulnud kuskil, et keegi nii detailselt ja ausalt sellest räägiks. Aga räägime?

Ma räägin kuidas mina usun ja tunnen, ja seejärel nagu ikka, võite mind ümber hakata veenma soovi korral enda tõega, ma kuulan aga vahel ei kuula. Kui midagi kõnetab, siis muudan oma tõekspidamisi. Olen vahelduvas voolus ja jällegi, ma ei tea mida see tähendabki.

Ma tegelikult isiklikult kogen maailma järgmiselt:

  1. See on igati muutuv. See ei ole staatiline, see on dünaamiline ja ma ei teagi mis see tähendab.
  2. Tõekspidamised kivistuvad, tõde on see mida usud, hüpnoosiks on rutiin, vanglaks on süsteem ja trellideks oleme meie ise, hirm hüpata pea ees vette on illusioon, sest tegelikult teeme seda koguaeg.
  3. Maatriks ja universum ei ole üldsegi nii nagu me seda arvasime, sest me arvasime seda valest allikast lähtudes. Õige väikese infokillu maitse saame olenevalt kus on meie vaatenurk ja see vaatenurk võib muutuda.
  4. Mida rohkem arvame midagi teadvat, seda vähem me hakkame teadma suurest üldpildist.
  5. Inimesed magavad tänani suhete peal, nii et hommikuks ei tunne armastusejäsemeid, lisaks magavad inimesed töökoorma teki all ja ei puhka seetõttu välja, et seda mõista.

Ühesõnaga mul on veel niipaljut mida ma näen teistmoodi ja see kahjuks või õnneks ongi MINU TÕDE, sest enam ausamalt ma olla ei oska kui öelda mida ma PÄRISELT faking tunnen ja näen. Iga kord kui ma tahan öelda oma mõtteid, siis keegi tuleb ja proovib mind tuua maa peale “enda tões”.

Ma usun, et igal inimesel on enda maailmapilt ja meil on õigus seda teistega jagada, et areneda ilma teaduseraamatute ja koolide, läbi hinge ja saada targemaks ja teadlikumaks miks me siin tegelikult oleme.

Seetõttu Te ei näe mind sõimlemas või tänitamas/parastamas kuidas elada. “Ärge öelge nii”, “SEE ON TÄPSELT JA AINULT NII!!”, “Kuidas SA ARU EI SAA, et on ainult üks jumal!” ja nii edasi. Ma ei soovi elada äärmuses, ma elan seikleval soonel mis liugleb ülesse ja alla mööda kõrgemaid ja madalamaid sagedusi ja dimensioone, olgugi mida kõik teadjad erinevalt oskavad öelda, et kuidas on. Et ei ole kõrgemaid, ega madalamaid või et ei ole vasakut ega paremat jne.

Ma ei ole loll, et ma ei teaks neid asju. Ma tean vähemalt enda jaoks kuidas maatriks toimib, ma elan siin süsteemis, et ma ei hakkaks kohe varakult lõhkuma enda rolli, mistõttu mind vaja ära hävitada oleks, ega hakka karjuma ega tõmblema kuskil linna peal, keegi ei mõistaks mind.

Mul ei muutu sellest suurt midagi, sest ma olen valinud ise elama ühiskonnas ja maatriksi piirangud seavad piirangud minule, seega vahvlitort ja kohvi ette, olen teadlikult valinud ju selle, seega võiksin parem nautida oma valikut kuniks see toimib minule panustavalt nimelt õpetustega.

Kaota ennast, et end leida ja iga hetk jäädvusta hingekotti.

Iga raske kogemus vaimselt suudab vajutada mu hingenupule, iga valu teeb targemaks ja õpetab. Niisama toas pehmel padjal istudes ma ei õpi suurt midagi vä leidma endas rahu, aga teate mis tegelikult ma leidsin?

Ärevuse, sest ma ei suuda istuda ühe koha peal vaikuses, minu aeg on nii aeglane ja möödub aeglaselt nii kiiresti, et vabandust aga (kostuv tummine teadja lause *”Ära iial vabanda!”), ma ei suuda meelega seal istuda vaikuses, sest ma tõesti kuulen vaikuses rohkemat ja näen pimeduses enamat. See ei ole minu jaoks veel seetõttu, et olen saanud vähe kogemusi, et seda osata.

Mulle on jäänud veel elamiseks minu maailmapilt, soov leida eneses rahu ja lisaks, et suudaksin oma teadliku hinge kehastusena luua maailmas muutusi. Mul ei ole vaja selleks kellegi tunnustust hiljem, see on minu enda jaoks tulevikus, kui sünnin uuesti.

Hing vastas lihtsa vastuse mulle hiljuti. Kui soovid leida täielikku rahu, siis minegi ja lärma esmalt.

Olen jätnud kõik pahed ja surunud alla seksuaalsuse, jooksvad läbimised, kohtumiste käesurumised, inimeste säravad pilgud kui nad arvavad, et neil õnnestus mõni suurtehing või mõni rahaline võit mis muudab tervet nende elu, armumine nii palju kui seda soovid, tundmata hirmu et pead seda tegema ainult ühe inimesega jne… Igasugused soovid ja tundmused mis on jäänud kuskile sahtlisse tolmu kätte hingekirjadeks kivistuma, neid kirjasid saamegi lugeda oma surivoodil. Need on tegemata kahetsused, kurbused ja kannatused.

Selleks, et hinges ei kriibiks “tegemata-jäänud-bucketlist”, tuleb mõista kui väikene vaev selleks kulub, et neid tegema hakata järjest. Realisatsioon, et ma võiksin reisida igale poole, katsuda iidsete tsivilatsioonide ehitisi, viibida võimsates energiapunktides maal, avastada saladusi ja muuta maailma, see on minu perversne tiks mida tunnen, et soovin teha täies nautimuses ja jätmata endale lubamata ühtegi kuuma kirge mis selle vahele saab olema läbi teiste tuliste kaashingede.

Ma ei ole suhtes, ei ole ahelais, ei ole kinni ega lahti. Ma ei loe aega, ei oma nime, vanust ega tiitleid. Ma olen vahetu lustija läbi avatari ja nautimuste teadlikuse. Olen õukonna narr kes naljaks muudab selle, mida kurva tõena näeb igapäevaselt.

Iga päev võime teha midagi uut. Me oleme ühises kuuluvuses ja hoituses. Me ei pea korra aastas nautima, kui saame nautida iga päev

Minu lugu kajastub Sinuni, midagi mida Sina ei teagi üldse minust. Midagi julget ja vägevat mida paljud unistavad, kuid vähesed julgevad. Liikumine ka siis kui tunned, et seisad.

Selleks on tõelise vabaduse teekond, mida ma käin, kuid mida välja ei ole siiani näidanud ja pigem olen avalikult komistanud, maha jäänud ja järele lohistanud ennist.

Hunt lambanahas ei ole hea võrdlus selleks, aga on mõttena õige. Vahel ei ole lihtsalt hunt see kes on lambanahas, vaid lammas hundinahas.

Ärge unustage veelkord seda, et me oleme väärtuslikud ja suuremeelsed olendid kes suudavad igasuguse krutskiga väljuda sellest maatriksis olevast rõhuvast ja raskest. Oleme paraku veel väikestes kehades mida piiravad aeg ja kohustused, aga pange iga minut üks sekund kõrvale, et ühel päeval leida see minut enda jaoks, et mäletada.

Energeetiline vangistus võib lõppeda kui teed valiku. Usaldage hingetundmusi ja mõistke, et teadus ja piirid on kõigest selle maailma algelisemad tugipunktid, et me suudaks siin elada tsivilatsioonis, kuid on olemas väga palju suurt mida te hetkel ei suuda uskuda, aga teate isegi.

Mina olen Alan ja see on minu maailmapilt millest räägin ja kirjutan.

Kõik võib olla parem tulevikus, meie ülesanne on lubada teadvus avatuks ja usaldada sisetunnet, et lubada endasse informatsioon ja teadmine. Kui see tuleb, siis muutub mitte maailm ise, vaid meie teadvus ja seetõttu on meie enda maailmapilt väga väga väga väga … väga ilus.

Kaks lindu lendavad ja eriti kõrgelt lendab keskmine. Millel on Sinu fookus?

Sa pead hakkama nägema kolmandat lindu isegi kui sõnad ajavad Sind segadusse ja piiravad võimalusi selleks. 🙏

🙏💚 Selle kehastuse Alan, Teie ees.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar