Orjanduslik töötamine vägisi või kollektiivne loomine läbi ühise nägemuse.

Kui süsteem puuduks ja raha samuti. Sa võiksid ehitada kuhu iganes soovid mida iganes saad, siis hakatakse ehitama mitte töö pärast, vaid armastusega, et luua. Asjadele tekib väga suur esteetiline energiaväärtus.

Suurim väärtus on nüüd ju kõigile naabritele näidata kui suursuguse ehitisega hakkama on saadud ja teine naaber teeb kadedusest ilusama. See on muidugi poolnaljatades, aga ühiskonnas mõned asjad ei taha muutuda, aga kes teab, vast muutub ka.

Siis kui hakatakse hoopiskätt koostööd üksteisega tegema, saab luua veelgi vägevamat. Tekitab kohe tsivilatsiooni tunde, et ühiselt heas tundes midagi endast jätta, öeldes kes me oleme ja mida suudame. See on unustusse jäämas.

Aitab nendest klaashoonetest. Meist ei jää midagi järele kui tsivilatsioonist. Pole miski ime miks suurimad maailmaimed alles püsivad… nad on ehitatud kivist.

Mõistuse hääl ei ole mida kuulata. Seda tuleb kuulda ja tunda.

Aga nüüd mõelge kui meil oleks kollektiivne telepaatiline mõistmine ka, kui saame tagasi iidse ühenduse ja oma energiaväljad jooksma niiöelda.

Kas Siis tulevadki taas sellised vägevad ehitised, templid ja püraamiidid nii nagu varasemad tsivilatsioonid tegid.

Kõik need huvitavad küsimused millele loodan, et saame vastused, aga juba ootusärevus ootamisel ütleb, et midagi on valesti, sest sellist õnnistust ja vabadust ei peakski ootama.

Universum, täna teen taotluse, et need haavad mis me oleme tekitanud enda kollektiivses väljas, saaks plaasterdatud ja terveneksid plaastrite all.

Kui mitte täna, siis mõni teine homme.

/ Alan

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar