Miks paljud asjad meid õnnelikuks enam ei tee nii nagu vanasti? sest me ei pane energiat enam asjadesse mida teeme sisse. Meie toit tuleb peamiselt kas selverilettidelt massitoodangust või siis kui töölt koju tulema ja väsinu-pahura ja kiiruga midagi kokku keerame endale. Nendes toitudes ei ole seda õiget energiat, seega see ei toida enam meie emotsioone.

Me oleme kaotanud suuremas osas emotsioonid just seetõttu, et oleme lõpetanud pingutamise. Lihtsad asjad tegid vanasti rohkem rõõmu, sest need lihtsad asjad olid küllastatud ja täidetud meie endi energiate ja panusega.

Iga varasemalt öeldud sõna võid tunduda kuld ja pakkus imestust ja sära. Tänapäeval väga ei saa öelda seda ega, sest inimesed salvavad ja ei leia üheski asjas enam maagiat.

Meie viis meelt hakkavad evolutsiooni tõttu hääbuma. Meile pole enam vaja maitseid, lõhnu, tundeid. Kõik on tehislik.

Minu nägemus on sellest visuaalses pildis nagu agulis ringi märatsevad rotid kes järavad kõike mis nende ees ja endast taga jäetakse vedelema praht ja sitt mis siis jääb teisele koristada kes püüavad hoida oma kodukoha puhtana.

Kindlasti on erandeid, ja ma ei räägi Sinust individuaalselt, aga ma pealiskaudselt püüan seletada kuidas mulle tundub, et ühiskonnas käitumine peegeldab ennast. Me ei tegele selle koha pealt muutustega, sest meil tuleb kohe midagi vahele mis segab selle mõtte ära. Selline signaal mis sogastaks selle küsimuse ära ja siis taaskord avastan ennast ütlemas, et “ah tegelt ei olegi nii hull”, ja seejärel ikkagi nädala pärast ma olen õnnetu.

Jõuan alati samasse punkti tagasi, aga iga kord unustan ära ka sellesamuse tähtsa küsimuse, et miks inimesed lõpetasid enda tagant koristamise, läksid hooletusse ja paanilisse psühhoosi kaasa, kus puudub austus teiste suhtes ja loeb “Mina-Olen-Parem” staatus.

Sellega seoses paljud teisedki mängivad kaasa, et püüda ühiskonda sobituda, sest ometi tunnevad kõik kollektiivselt, et siin varitseb ja valitseb selline süsteem.

Seega on paljud maskid ees ühiskonnas ja mängivad kaasa, aga koju tulles saavad nad mitte maski alati eemaldada, vaid panna teise maski peale. – Kui väsitav see tundub, miks see nii olema peab, et me ei ava täielikult enda päris olemust?

Ja siis mul hittis tuluke, et ma võin samuti olla ühiskonnas liige kes mängib kaasa ja vahepeal hädaldab ka, et kõik on nii perses, aga siis vähemalt selle eest ütleb lahenduse ka.

Lahendus hetkestele süsteemis elavatele inimestele, kuhu kuulun ka mina, et mistõttu me seda ümbritsevat muutma ei ole väga võimelised kollektiivselt, siis paratamatult PEAME aktsepteerima, et me kuulume teiste reeglite mängumaale.

Seega seda kui me ei muuda, siis polegi väga raske öelda mida saaksime muuta iseendas, et väljuda sellest kõigest süsteemisiseselt. (Päris lähedale õnnetundele)

Vastus on väga lihtne.

Pane asjadesse energiat.

Vanasti oli ju need värsked kodumullast võetud kartulid elava tule pliidil, paksule malmpannile pannes kuidagi palju parema maitsega? Jutt käib kartulitest, aga ometi kui ma seda meenutan, siis selles oli elamus mis mulle just meeldis.

Maailmas on nii palju filme tänapäeval, aga ometi tunduvad mõned kindlad vanad filmid alati need ühed parimad olevat.

Parfüüme on kalleid ja luksuslikke, aga ometi meenutame alati hea lemmik tundmust just vanaema köögist või sirelitest mille ema tuppa vaasi tõi.

Hakkame energiat asjadesse paneme, kõik mida teeme, mõtleme sellest hästi ja kasutame loomisenergiat.

Tee käsitööd. Tee süüa armastusega. Kui kokkad, kasuta maitseaineid. Armasta iseennast. Jaga isenda armastust kellelegi teisele, kes oskab armastada samuti isennast. Alati anna, mitte ära võta, tee kingitusi ja üllatusi, märka head, ütle head, kui kallistad kedagi, siis tundega, kui surud kellegi kätt, siis vaata silma ja mõtle hästi, kui naerad, siis naera nii et kõht läheb krampi.. oeh mul tuleb nutt peale kui ma pean kõike seda meelde tuletama…

Emotsioonid ühesõnaga 🙂 Pange emotsioone ja tundmusi iga oma sõna ja teo taha, ka asjadesse. Kõik on elav ja energeetiliselt ühendatud.

Hakkame võitlema enda maitse, lõhna ja kõikide teiste tajude ja tunnete eest. Me väärime neid. Muidu näete ise kuidas vaikselt tasa ja õige kavalat targu kõik tunded meist ära võetakse ja me veel ennast kloonima ka hakkame.

Võitleme. Paneme head mõtted igasse teosse ja sõnasse.

Siis tunnedki jälle kuidas kõik teeb rõõmu. Muidu kõik on nii pealiskaudne, pakendikilene ja sünteetiline, et mida siit ikka otsida. Keegi ei taha panustada ja anda, kõik tahavad võtta ja kasutada. Aga hakkame energiat asjadesse paneme, alustame kodus, puhastage asjad tolmust ja vaadake mida reaalselt kasutate, kõik muu kogub lihtsalt tolmu ja energia on läinud. Jätke ainult need esemed mida kasutate nädalas kasvõi ühe korra või mida jaksate puhastada tolmust nädalas 1-2 korda. Kõike võib, kui tegelete.

Iga ese võiks olla ikkagi seotud mingi hea mõtte või mälestusega, emotsiooni hoidmise ja tundmusega. Ärge siis väsige ega harjuge selle tundega, muidu lähete tolmu.

Ja tuulutage ennast ka, te väärite seda.

Mõned inimesed näevad tulevikku kohvipaksu pealt, mõni näeb lihtsalt sünkroonseid numbreid igal pool. Skeptikud räägivad selle peale, et nad näevad seda, sest nad mõtlevad selle peale pidevalt, nn keskenduvad.

Nii et oleks aeg kõikidel skeptikutel (meil endal) hakata keskenduma headele asjadele.

Täiustage kuidas energiat anda? Kirjutage kommentaariumi neid häid tegusid mida teha saab või olla saab.

Alan Durier

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar