Soovin kirjutada kurjamist keda iga teine inimene salamisi endaga kaasa tirib kõikjale kuhu käib. See nõuab julgust, et sellest rääkida. See on depressioon, kindlasti olete näinud kuidas viimasel ajal meediast see sõna väga palju läbi on käinud. Kindlasti olete ka ise teadlik sellest.

Raske depressioon algab elu eitamisega, tekitab tühjuse ja võib lõppeda enesetapuga.

Ülemisel fotol ma ei maga, vaid püüan alla suruda endas kurbustunnet, kahetsusi ja soovi lihtsalt ära surra. Ma sundisin ennast magama iga päev, sest see oli ainus mis tegi kergemaks olemise. Ma ei tahtnud mitte midagi teha ja selle asemel et teki alt välja end tulla, voodi ära teha, trenni teha, jalutama minna ja kasvõi tubasidki tuulutada, ma ei teinud mitte midagi.

Ma olin alguses nädalaid toas, püüdsin pikali olla, mul olid akendel kardinad ees ja ma ei suutnud käia õues, sest lihtsalt ei tahtnud inimesi näha, see tekitas minus ärevust. Nädalatest said kuud, mille vältel ma käisin loetud arv väljas, kui just tõesti oli vaja minna.

Mul kadus ära igasugune ajataju. Ma ei soovinud ühtegi inimest näha ja mõtlesin ainult selle peale, et kuidas oleks kui mind enam ei oleks. Väga tühi tunne oli, emotsioonid olid nii võimendatud kurbusele.

Olgu inimestel põhjuseks töö, raha või suhted – Olgu põhjusteks ükskõik mis pseudoprobleem, meil tuleb lõpetada sellele mõtlemine ja hakata enda elu päriselt elama. Muidu järgneb enesetapp. Meil on valida kas lõpetame elamise või otsustame, et milleks surra, et kui juba oleme seal maal, siis võime samahästi proovida elada, et äkki isegi hakkab meeldima.

Kui on kohustused üle pea ja tekitavad raskust.

Pange nüüd väga tähele. See on oluline just Teile, mitte kellelegi teisele. Kedagi teist ausalt ei koti Sinu olemine, nad võivad Sind surmani nuumata. Palun võta teadmiseks, et Sa võid lahendada oma kohustusi kui sul kergem hakkab, aga kui sa ei suuda neid enam lahendada, siis ära ka mõtle sellest enam ja liigu edasi.

Välju sellest mustrist kui lihtsalt tead, et Sa ei soovi sellega enam tegeleda ja tunned, et pigem sured kui tegeled sellega. Sellisel puhul ainus lahendus on sellest mängust väljuda, kui otsustad elada. Fakk mida keegi arvab, see on eluliselt tähtis, et Sa suudaksid ennast laadida ja kokku võtta.

Minul tekkis arusaamatus, et milleks ma püüan teistele midagi tõestada kui meie kõigi elu tiirleb ikkagi ainult ümber meie ja neid inimesi kes tõepoolest siiralt huvituvad kuidas meil päriselt läheb, neid on lihtsalt niivõrd vähe, et neid praktiliselt ei leiagi kusagilt. See oli varem nii.

Inimene loob endale fassaadi selles ühiskonna maskeraadis.

Neid inimesi kes teadlikult püüavad maailma paremaks muuta ja teavad, et selleks tuleb hoolida teistest, sest kõige õigem heaolu ja armastus tuleneb sellest kui tead, et teistel on hästi Sinu ümber, aga ka, et Sina ise oleksid puhas ja siiras, et oleks ka teistel hea Sinu ümber. See teenib ju ometi Sinu järgmiseid kehastusi ka siin planeedil, kui see just lame ei ole. Mind ei koti isiklikult kas see on ümmargune, lame või kolmnurkne, ainuüksi sellepärast, et ma püüan tegeleda iseendaga ja kuna minul asja kosmosesse ei ole veel, siis mind jätab külmaks see teadmine. Seda ma juba tean, et maailm on valede peale ehitatud, aga mul ei ole aega süveneda nii detailselt asjadesse mida ma ise oma silmaga ei näe.

Ma ei ütle, et mina olen hea inimene, aga ma püüan tõesti hingest selle nimel, et selleks saada. Ma ei soovi olla halb inimene, olgugi, et inimestel on kombeks üksteist materdada ja näpuga näidata. Kõik on nii toredad kuniks tulevad mängu muud faktorid ja siis oled maailma halvim inimene eksole.

Emailis kirjuta millisest artiklist käib jutt, kuhu reklaami soovid. Tutvume esmalt sobivusega.

Mul on kirju elu olnud ja olen kuulnud/näinud piisavalt palju, et mul lihtsalt ei haakunud ära enam. Minu iseloomud muutusid erinevates seltskondades ja ma tundsin end pigem kui kameeleon kes üritas sisse sulanduda maskeraadi mida mängisid ka kõik teised.

Ma olin eneseotsingutel ja oli väga halb ümbritseda ennast fassaadide taha. Küll kritiseeriti kõike, räägiti taga ja avastasin ennastki sama tegemas kaasa, või isegi noogutamine tundus nii halb hingele. Ega mina ei tea tagamaid, aga lihtsalt küll ikka teised teavad teiste eest rääkida…

Ega need inimesed kes Sulle hambusse jäid, ega nemadki jätnud Sind alandamast. “Ära võta isiklikult.”, nad ütlesid hiljem. See on kaua kestnud ütlus, aga me kõik saame haiget, sest oleme inimesed, kuramus küll.

Meil on tunded ja empaatia. Tahe meeldida ja tunda hoitust. Me ei ole ju robotid kuigi ma võiksin öelda, et väga palju robootikat on inimestes märgata küll. Maatriksis jooksvad programmid. Nad käituvad tundetult ja varjavad oma emotsioone ja empaatiat, selline tunne nagu kõik need inimesed oleksid alumiiniumit täis. Täiesti zombistunud.

Ma olen tänulik, sest seda väärtuslikum ja nauditavam on kohata inimesi kellega Sul on mingi äratundmine, side ja tundmus. Kohe väga hea tunne on selliseid inimesi kohata.

Räägin lähemalt, et kuidas minu mõttemaailm töötab kui olen depressioonitsüklisse kukkumas.

Ma ei suuda ära otsustada kelleks tahan saada. Aeg nagu ka seisab ja samal ajal liigub eest ära. Ma ei pea järge mitte millegi osas. Tunnen, et olen sõnnik ja ega keegi ei tule ütlema, et ma ei ole ka. Ikka kahjurõõm on see, mis teisi käima paneb. Ma näen ainult pahatahtlikkust. Ma püüan, ma püüan, aga mida ma püüan? Kes ma olla tahan ja kas ma ei otsusta ise sest mõtlen, et mida teised tahaksid, et ma oleksin? Jah, mul oli raske, sest ma elasin teiste jaoks.

Minule on oluline inimese arvamus ja ma ei talu siiani kriitikat ja ma püüan kõigile meeldida, sest mulle meeldib meeldivustunne, see on puhas ja tingimusteta. Ma tean, et see on olemas, sest ma olen seda kohanud. Miks nii paljud magavad selle teadmise otsas. Peab lihtsalt leppima, et teatud inimestest tuleb vabaneda, ehk siis astuda välja nendega kontaktist.

Tõesti oli raske periood kui ma ei olnud teadlik võimalustest mida saan enda heaks luua, sest tõsi see on, et me ei meeldi kõigile, see ei ole võimalik.

Arvamusi, oletusi ja tõekspidamisi on liialt palju, et kõikidele inimestele meeldida. Ainus võimalus on ümbritseda ennast sarnaste inimestega kelle ees saad olla päriselt Sina ise.

Ma lasen oma fassaadi vabaks, praegu siin ja kohe, sest parem on olla heaolutundes hetkes siin ja ka päris tõsiselt öelda teistele ka, et kes ma siis päriselt olen. See on hea vabastav. Ma ei oska enam teistmoodi.

Meid ei defineeri meie nimi, vanus, välimus või perekond – See on illusioon mille on teised loonud, aga Sina oled Sinu energia ja Sinu sõnum Sinu sõnade taga.

Teate miks meil on raske vabaks ennast lasta? Sest Meil ei lasta olla see kes me praegu oleme. Inimene muutub aja jooksul, kõik on muutuvuses aga, tuttavad ütlevad, et “See ei ole ju sina, miks sa mängid kedagi teist ja käitud nii imelikult”, sellega tõmmatakse inimene paljudes situatsioonides koheselt alla.

Eesmärk on ikka edasi areneda ja avastada oma võimeid, aga miski ühiskondlik trend näeb ette, et teatud vanuses peame magavas seisundis alateadlikult justkui naabrivalvet tegema, et keegi ei areneks ega muutuks.

Kooliajal olin õppimas mida elu mulle pakub ja kusagil hilisemates klassides mõistsin, et on jõudnud arusaam kuidas elus asjad peaksid käima. Kuidagi ei käinud minuga paraku nii nagu tundsin, et võiks.

Püüdsin siis kohaneda. Ega see mul ei õnnestunud, sest 9-ndas klassis oleksin pidanud oma koolist lahkuma halbade hinnete tõttu. See on kool kus ma olen terve elu olnud kui teises kodus, siin on mu sõbrad. See oli liiga võõras muutus. Ainus võimalus jääda oma kooli oli jätta ennast klassi kordama. aga seda sai teha vanema allkirja alusel. Uskumatu, et mu bioloogiline isa andis selleks nõusoleku. Ometi ma sain jääda, lihtsalt oleks ma teadnud, et see eraldab mind veelgi vanadest klassikaaslastest.

Alguses oli kõik väga võõras, et ma olin ju aasta vanem teistest ja eks kõigil on eelarvamused. Esimene pool aastat kulus klassikaaslaste heakskiiduks, ma sain nendega hästi läbi kuigi ma olin selline teistmoodi.

Heade hinnete hankimine käis mulle aga ikkagi üle jõu, sest ma ei oska mõelda selliselt nagu teistel. Ma ei suutnud süveneda ega organiseerida enda tegemisi. Kõike oli liiga palju ja aega oli liiga vähe. Ma ei suudaks siiani hakkama koolis saada. Täiesti haige milline karusell see mulle oli.

Kahju, sest nagu ka esimesel korral juhtus ka teisel korral sama, et ma tõmbusin koolist eemale ja järjekordselt ei olnud mind ei kusagil tutipeol või lõpetamisel. Ma ei tea nendest üritustest või kogemustest midagi.

Päris muserdavalt mõjus see mulle, et mind ei oodatud koos teistega ei sinna ega lõpetamisele, sest ma ei olnud vääriline. Siis andsin alla ja läksin teise kooli, seal käisin mõned aastad nii, et esimesel aastal olid kiituskirjad isegi matemaatikas ja ega ma ei mäleta kus veel, aga tean, et sain tunnustada mitmeski õppetööga seonduvas.

Ma tundsin ennast kummaliselt, et kas see olen ikka mina… aga siis jällegi ma väsisin ära ja ei lõpetanud selle kooli viimast kursustki. Kokka minust ei oleks ka saanud, sest hernesupi sisse pidin vägisi kohe kaneeli panema, ma kohe mitte ei suutnud samamoodi teha nagu teised.

Kooliaeg oli üks raskemaid perioode, see röövis minust hingetükid. Tegelen, et neid tagasi saada.

Siis oli loomulikult see, et inimestel alati meeldis rünnata endast nõrgemaid inimesi. Suuremad poisid panid talvel kive lumepallide sisse ja loopisid neid. Sain isegi ühega vastu pead ja suureks saades oli selline tunne, et kui ma seda idiooti näen… teate, tõesti nägin ka.

Temast oli saanud postikuller kes tõi mulle ukseni paki ära. Ma nägin, et tal ei ole kerge ja ma jätsin sealmaal selle olla. See mälestus temast kustus hetkega. Ilmselt ta teab ise ka, et mida ta kõike halba teistele veel tegi.

Nüüd praeguseks tean täpselt milline inimene minust on saanud, aga kõige halvema emotsiooni annab see, et tagantjärele mõeldes tulid energiat röövima täiskasvanud inimesed kes nautisid seda võimu mis neil õpilaste osas olid. Eks igaüks teab isiklikult täpselt millest räägin. Kuramuse energiavampiirid, nii peenekoeliselt piinasid. Sadistlik alandamine.

Me ei ole kõik ühe puuga löödud, aga kurat me ikka saame aru millal mõni inimene meile ülekohut teeb oma käitumisega ja kuna me vanemaid inimesi ikkagi austame, et isegi kartsime, siis jätsime ütlemata, et nii ei tehta. Mina suhtun lastesse praegu ikka väga toetavalt ja suunavalt. Õnneks olid seal koolis ka täiesti inimlikud õpetajad. Kui hea selle üle mõelda on.

Nüüd enam ei ole laps ka. Teismeline ka mitte. Nüüd tean paremini. Nüüd oskan ise olla parem. Tühjast kohast kellegi alandamine ja sõimamine ei ole õigustatud käitumisviis.

Kinnihoidmine sellest ei ole õige, aga aitab meeles pidada neid õppetunde ja anda oma panus, et muuta maailmas sellist käitumistaktikat.

Mina austan neid noori kes on teistmoodi, Mina annan neile võimaluse, toetan sõnadega ja õpetamise asemel lasen neil ise vastu näppe saada ja seejärel suunan ja läbi selle inimene õpib teadlikult omast kogemusest ja tal on ka hea inspiratsioon peal, sest tal on toetus seljataga.

Alati suuna ja toeta teisi.

Õppetund Minule on see, et isekas olin, et peitsin ennast maailma eest.

Hirmud, foobiad, ärevus ja nagu te teate, siis kõige hävitavam – ENESEHALETSUS ja VÕRDLEMINE. Ole lihtsalt Sina ise ja naudi elu.

Ära iial palun võrdle ennast teistega, see on vana tarkus ise. Kerge öelda, keeruline teostada. Julgustan, Sa Saad hakkama!

Siin on veel sada erinevat murekohta mis viivad meid läbipõlemiseni, aga ma keskendun praegu mõnele üldisemale temaatikale, üks nendest on ka see, et me tõepoolest mõtleme asju üle.

Teine murekoht on see, et ühiskond on agressiivne, sest igaüks seisab enda tahtmiste eest vales võtmes, ehk siis inimesed nõuavad, kuid ei küsi. Paljud ütlevad, aga ei suuna. Alati ole suunav, mitte ründav.

Meil on suhltustes meeletu sõim, viha, kadedus. Elame seda anonüümselt kommentaariumites välja ja tahame elada teiste elu, öeldes teistele kuidas peab elama, aga ise teeme vastupidi. Mida hekki?

See ei ole enam pelgalt eneseabi artikkel, see on reaalsus. Reaalsus on see, et ma käisin väljas ja panin maski ette.

Ma võisin jätta inimestele vale mulje, kuid tegelikult ma pingutasin nii kuidas sain, et mitte välja näidata mis minu sees toimub. Ma ei julgenud kellelegi oma pärisolemust näidata.

Inimestega on väga tore, aga alati tundsin, et tahtsin kiirelt tagasi koju. Õnneks praegu võin ma öelda, et ma olen leidnud miskigi tasakaalu ja see ongi tähtis, et kahel jalal maal püsida.

Ma püüan elada mõnusas taktis ja mõista iseseisvalt lähtudes oma läbielatule, kuidas teisi inimesi depressioonist teadlikumaks teha.

Kuldne kesktee, et mõlemad annavad üksteisele aega.

Depressioon tekib kui elada minevikus või kiirustada tulevikku.

Kui sa elad minevikus või ruttad tulevikku, siis pole imestada kui sa ei suuda olla hetkes.

Mina olen mõistnud, et hingata teadlikult ja keskenduda hetkele aitab kõige paremini depressiooni langemise vastu. Kui juba oled augus, siis ka sellest saab välja ronida, aga ainult siis kui otsustad proovida. See ongi depressiooni dilemma, et me ei taha proovida, ega? Ma julgustan, et sitta kah, mis enam kaotada on, roni raisk armas sõber! Roni kõrgele!

Kaota ennast, et ennast leida. Tähtis on elada kohalolus ja olla teadlik. Ära uju vastuvoolu, ära ole minevikus ega tulevikus. Kui Sa elad praeguses hetkes, siis ei ole võimalik depressioonil tulla. Kust persest ta siis tulla saab? Me ei kiirusta mõtetega tulevikku vaatama ega otsi probleeme minevikust.

Selle teadvuse saavutamine on kunst ja ainult Sina oled artist kes suudab selle teadvuse maalida oma igapäeva ellu.

Loodan, et minu avamine teile häid mõjutusi oskab tuua.

On ikkagi parem kui räägite oma muredest aga teeksite ka tööd tahtejõuga ja näitaksite ise soovi sellest välja tulla. Teid aidatakse, teid märgatakse.

Palun andke veel omale võimalus.

Mõned head nipid kui tunnete, et vajate kohest abi:

1) Tehke kontrastpesemist, see ei anna teile sekundit ka mitte oma tobedaid mõtteid mõelda. Peske ennast 30 sekundit külma vee all, ja siis 15 sekundit kuuma vee all. Vesi on nii kuramuse külm, et see tõmbab teid koheselt ajast ja kosmosest välja, sellel hetkel te kogete täielikku hetkes olemist.

2) Hoidke vägisi naeratust näol 5 minutit. See tundub teile juba õige pea nii kummaline, et vaadake peeglist ennast ja see ajab lõpuks ausalt Teid naerma, sest see on nii kuramuse tobe. Naer on nakkav ja mida rohkem naerate, seda paremaks tuju läheb. Proovige, te ei pea esimest minutit ka vastu?

3) Pange oma mõtted kirja. Kirjutage mis teie hinges vajab väljendust.

Me võtame liiga suure ampsu ja siis läbume selle kätte. Tuleb lahti lasta oma saavutustest ja püüda resettida kõik. Sellel hetkel Teil ei ole mitte midagi, ei vara ega arvamusi. Te olete puhta valguse kandjad.

4) Minge loodusesse. Jalutage paljajalu matkarajal, käige metsas ja ujuge. Maandamine on väga tähtis, et vabaneda pahadest mõtetest ja tühjusest.

Võta oma naeratust kaasa kui õue lähed ja anna võimalus mida väärid.


Hauakivil öeldakse, et ei ole oluline niivõrd sünnikuupäev või surmakuupäev, vaid see sidekriips nende kahe vahel. See ongi teie valik kuidas te elate.

Selles kehastuses on üks reegelteadmine. Ei ole et elame ainult üks kord…. Me sureme üks kord, aga me elame iga päev. Mõikad?

Mina olen Alan Durier ja see on minu kokkupuude depressiooniga.

Tõuse nüüd voodist ja tee iga päev oma voodi ära ja mine näita ennast maailmale, sest Sina oledki see päike mis valgustab Teisi. Me vajame Sind oma seltskonda. Kuulsid? Tee oma voodi ära! Lihtsalt usalda. Reset!

Valgusta teisigi jagades seda postitust edasi. Aitäh.

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar