Jää endale kindlaks ja treeni ennast olema Sina. Eksimist kui sellist ei eksisteeri selles maailmas.

Hiljem armastad ennast oma valikute eest. Siis ei ole mitte kedagi teist süüdistada. Eesmärk on õppida ja igaüks õpib individuaalsel tasemel.

Nii et ikkagi ei tööta see odav ühiskonna hariduseprogramm kõigile. Ei saa meid 100% rakendada süsteemi sisse autopiloodile.

Arvatakse, et tegemist on tootmispraagiga, aga sellise tehisliku ja sünteesitud suhtumisega jätkub veel maailmas lootust, sest need praagid justnimelt on vähesed kes muudavad maailma.

Autopiloodil olevad kestad hakkavad särama, sest nendes kehades aktiveeruvad pärisolemused ja tuleb välja, et kui ise saab mõelda ja otsustada, siis paljud teisedki tuleksid ära.

Valikud on olemas, vaba tahe on olemas, aga väga suure ohverdusega. Kas Ma olen valmis ohverdama oma mugavused, et ärgitada ennast millegi metsikuma suunas? Või mis see mulle annab, sest minu võimalused on piiratud kohas kus käitumine toimub selle koha ülesehitatud struktuuri järgi.

Sellest lähtudes on tark rahuneda, õppida, kogeda ja tunnetada kuni aeg on soodne, et teha häält viisil, et iga inimene saaks ise otsustada mida neile rohkem meeldiks selles elus teha.

Mis ikkagi oleks kui inimesi ei filtreeritaks selliselt.

Mis juhtuks kui poleks perekondasid, vaid oleksid suuremad grupid inimesi kes sobituvad omavahel.

Mis oleks kui suhted ei baseeruks selles, et mida MEIE tahame, et TEISED oleksid.

Mis juhtuks kui me hakkaksime päriselt jälle tundma mida tähendab nälg?

Mis juhtuks kui raha ei oleks kellelegi probleem, vaid küsimus on selles, et mida inimene sooviks luua.

Mis oleks kui iga inimene hakkaks töötamise asemel tegelema enesearenguga.

Mis juhtuks kui praeguse kaanimise kultuuri asemel oleks andmise kultuur, et seaduste asemel on põhjendused ja rahva suhtumine pigem loomesse mille tasuks on kiitused ja tunnustus.

Mis oleks kui ma teeks ühe tassi kohvi…

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar