Lähedustpakkuvad seigad koos teiste inimeste seltsiga. Küllusrohkne suplus teadmatuses kus õpime ujuma läheduses. Kui kaua on inimene pelgand teist võõrast kes pole mitte grammikestki erinev kui tema ise. Võõras oleneme me iseendale, aga kõik praegune on viinud meid mäletama tundmust kui võõrast saab lähedane. Nii see alati olnud ja teisiti ei saa. Lubamine ja armumine lihtsasse sõprusesse ja usaldusse, see on olemas. Räägin oma kogemusest. Olenemata milline argipäeva roll on, tunneb ka teiste jaoks halb inimene headust endas. Võimalusi tuleb kinkida, eelkõige endale. Alati on keegi kuskil kes ootab meid. Just seda Sind. Ära unusta end tuppa kinni peitu ja käi väljas. Nii näeb keegi teine ka Sinu sisse. Maske kanname me niigi, aga nüüd võta see eest ja ütle mida veel enamat soovid. Peale kevadist õitseaega tuleb küpse suvine nautimusaeg, kvaliteetaeg ja ära kannata enam lubamatuse käes. On aeg lubada ja rõõmustada ka lihtsate labaste asjade üle. Seikle hetkes. Võta mu käest ja tule jookseme kruusatee liivaseks ja nopime metsmaasikad jaotunult okstele. Käime ujumas järvekaldal ja upume üksteise sügavasse armunud pilku. Krutskid. 💚🌻 Alan

Jaga seda oma seinal:

Jäta enda kommentaar