Autor: Alan Durier

Orjanduslik töötamine vägisi või kollektiivne loomine läbi ühise nägemuse.

Kui süsteem puuduks ja raha samuti. Sa võiksid ehitada kuhu iganes soovid mida iganes saad, siis hakatakse ehitama mitte töö pärast, vaid armastusega, et luua. Asjadele tekib väga suur esteetiline energiaväärtus.

Suurim väärtus on nüüd ju kõigile naabritele näidata kui suursuguse ehitisega hakkama on saadud ja teine naaber teeb kadedusest ilusama. See on muidugi poolnaljatades, aga ühiskonnas mõned asjad ei taha muutuda, aga kes teab, vast muutub ka.

Siis kui hakatakse hoopiskätt koostööd üksteisega tegema, saab luua veelgi vägevamat. Tekitab kohe tsivilatsiooni tunde, et ühiselt heas tundes midagi endast jätta, öeldes kes me oleme ja mida suudame. See on unustusse jäämas.

Aitab nendest klaashoonetest. Meist ei jää midagi järele kui tsivilatsioonist. Pole miski ime miks suurimad maailmaimed alles püsivad… nad on ehitatud kivist.

Mõistuse hääl ei ole mida kuulata. Seda tuleb kuulda ja tunda.

Aga nüüd mõelge kui meil oleks kollektiivne telepaatiline mõistmine ka, kui saame tagasi iidse ühenduse ja oma energiaväljad jooksma niiöelda.

Kas Siis tulevadki taas sellised vägevad ehitised, templid ja püraamiidid nii nagu varasemad tsivilatsioonid tegid.

Kõik need huvitavad küsimused millele loodan, et saame vastused, aga juba ootusärevus ootamisel ütleb, et midagi on valesti, sest sellist õnnistust ja vabadust ei peakski ootama.

Universum, täna teen taotluse, et need haavad mis me oleme tekitanud enda kollektiivses väljas, saaks plaasterdatud ja terveneksid plaastrite all.

Kui mitte täna, siis mõni teine homme.

/ Alan

Jää endale kindlaks ja treeni ennast olema Sina. Eksimist kui sellist ei eksisteeri selles maailmas.

Hiljem armastad ennast oma valikute eest. Siis ei ole mitte kedagi teist süüdistada. Eesmärk on õppida ja igaüks õpib individuaalsel tasemel.

Nii et ikkagi ei tööta see odav ühiskonna hariduseprogramm kõigile. Ei saa meid 100% rakendada süsteemi sisse autopiloodile.

Arvatakse, et tegemist on tootmispraagiga, aga sellise tehisliku ja sünteesitud suhtumisega jätkub veel maailmas lootust, sest need praagid justnimelt on vähesed kes muudavad maailma.

Autopiloodil olevad kestad hakkavad särama, sest nendes kehades aktiveeruvad pärisolemused ja tuleb välja, et kui ise saab mõelda ja otsustada, siis paljud teisedki tuleksid ära.

Valikud on olemas, vaba tahe on olemas, aga väga suure ohverdusega. Kas Ma olen valmis ohverdama oma mugavused, et ärgitada ennast millegi metsikuma suunas? Või mis see mulle annab, sest minu võimalused on piiratud kohas kus käitumine toimub selle koha ülesehitatud struktuuri järgi.

Sellest lähtudes on tark rahuneda, õppida, kogeda ja tunnetada kuni aeg on soodne, et teha häält viisil, et iga inimene saaks ise otsustada mida neile rohkem meeldiks selles elus teha.

Mis ikkagi oleks kui inimesi ei filtreeritaks selliselt.

Mis juhtuks kui poleks perekondasid, vaid oleksid suuremad grupid inimesi kes sobituvad omavahel.

Mis oleks kui suhted ei baseeruks selles, et mida MEIE tahame, et TEISED oleksid.

Mis juhtuks kui me hakkaksime päriselt jälle tundma mida tähendab nälg?

Mis juhtuks kui raha ei oleks kellelegi probleem, vaid küsimus on selles, et mida inimene sooviks luua.

Mis oleks kui iga inimene hakkaks töötamise asemel tegelema enesearenguga.

Mis juhtuks kui praeguse kaanimise kultuuri asemel oleks andmise kultuur, et seaduste asemel on põhjendused ja rahva suhtumine pigem loomesse mille tasuks on kiitused ja tunnustus.

Mis oleks kui ma teeks ühe tassi kohvi…

Inimesed otsivad õnne. Nad otsivad seda läbi millegi, aga see on olemas nii mitmes erinevas võtmes ja olgu, selleks ei ole retsepti, aga selleks on praktiseerimine kuniks välja tuleb.

Tegelikult on võimalik igas hallis päevas anda millelegi värvi.

See, et me läbi hästi saame annab meile suurema eelise olla õnnelikud. Kui me vaatleme olukorda läbi teise inimese rahulolu ja õnnetunde, suutes tunda selle üle healt meelt, siis me kannustame inimesi olema õnnelikud.

Ma kohe räägin miks see hea on.

See on hea, sest kui nüüd Sinul on hea tuju, siis Sa kiirgad seda välja ka minule ja nakatad mind rõõmuga, kui juhul see rõõm on kohe tunda ja näha, et on päris, sest hirmuga on täpselt samamoodi, sa lihtsalt haistad selle ära.

Kui keegi on rõõmus ja suudab anda seda rõõmupisikut teistele edasi, siis see on väga hinnatud ja lugupeetud käitumine. Kellele ei meeldiks sellised inimesed.

Neile ilmselt mitte kes väga sügaval augus on ja ei taha mõjutada lasta ennast, aga ka see on arusaadav. Need inimesed kes ei omasta signaale õiges häälestuses, nemad kipuvad ka ütlema, et “mulle ei meeldi lihtsalt selline trallitamine”, sellest saab ka aru, aga mõte on ikkagi jääv, et kui on elujaatav inimene, siis tõesti kõik mida ta oma sõnade või tegudega puudutab, muutub niiöelda kullaks.

See võib esineda sisekujunduses. Teatud inimesed lihtsalt hubastavad iga ruumi kus nad viibivad. Hoidke selliseid inimesi lähedal, sest nad on samuti lähedal õnnetunde valemile kui seda niimoodi sõnastada.

Nad hubastavad, et oleks mõnus olemine. See annab meeletut rõõmu ja loob rahutunnet. Mõned inimesed on praktilised, nad ei hubasta ja leiavad põhjuseid välja vabandada, et miks nad selle peale aega ei raiska.

Kui ajada midagi taga, siis see on eesmärk, aga kui teha midagi lihtsalt, et tegemiserõõm, siis see on vabastav.

See niiöelda kunstnikku lootus ja eneseusk, et värvidest saavad visuaalsed sõnumid ja inspiratsioon.

Ma kasutasin jutukese pildina ka värvikirgast fotot, sest jubedalt ägedalt hülgehall on kõik kui aknast välja vaatad. Ainuke värviline osa kui aknast välja vaadata on minu enda peegeldus, vähemalt nii mulle meeldib mõelda.

Suur aitäh inimestele kes Te kõik olete mõistnud, et õnne on otsitud pea asjade algusest saadik kui kõik kolisid kodust välja ja hakkasid seda otsima.

Teeme nüüd nii, et oleme õed-vennad ja ikka ütleme üksteisele tere, anname käteplaksu ja ütleme mõned head sõnad üksteisele, et teades kui Teil on hästi, siis on ka minul ju hästi, sest on ju lihtsalt rõõm vaadata rahulolevaid inimesi ja kuulata mida nad räägivad.

Olgem ausad, me suuremas osas vireleme rahaliselt, minu jaoks tegelikult on ilus number 5 miljonit eurot, mul ei ole seda praegu, aga see ei tähenda, et ma üks päev seda ei omaks, aga kui ma arvan, et see 5 miljonit teeb mind õnnelikuks, siis ma eksin, sest tegelikult see on kõigest ootelolev eneseületus, goal või eesmärk, mida ma hetkel ei täida, sest vässa on.

Samas mida ma sellega teeksin, mul ei ole täpset ülevaadet miks ma just selle numbri valisin, seetõttu ma ei keskendu sellele ja ma ei saa ka seda, kas see muudab mind õnnetuks?

Ei muuda. Mind teeb palju rõõmsamaks kui ma saan näiteks SPA puhkuse võtta kui tuleb tunne, et seda soovin. Ma ei ole paljunõudlik ja ma ei aja taga raha, sest ma ei saa hästi läbi ajaga kes tahab vanaks teha kui seda aega kaotama hakkad.

Ma pigem ei kuluta aega sellele ära, püüan hoida enda mentaliteeti sellel, et elan pikemalt, aga saan rahulikumalt tegeleda igapäevasega.

Aga kui inimene on lainestatud igapäevaselt oma eesmärkide täitmisele, siis juba võib mingil määral täitsa õnnetunne peal olla, aga ainult kui inimene oskab rahul olla, sest paratamatult tekib raha taga ajamisel oravaratas.

Mõni miljardär võib olla endast rohkem väljas kui kaotab päevas euro kui näiteks mõni vaene inimene annab rõõmuga oma viimase euro kellelegi teisele.

See ei ole niisama. Selles peitub miski sügavam vaimne saladus mida rahaga osta ei saa.

Toimib mudel, et läbi andmise saame lubada vastuvõtmist.

Kuulake ja märgake kõiki väheseid inimesi kes valivad olla õnnelikud ja raisake oma elust mõned päevad prooviks, et äkki endalegi meeldib see tunne mida alguses loomulikult peab ju suruma, sest oleme pikalt olnud raskuste koorma all ja ainult hullemaks läheb. Miks? Sest me tõmbame seda paratamatult juurde, täiesti kohutav, aga nii see on.

Enne see ei lõppe kui te selle lõpetate alustamisega.

Kui tunned, et aeg on mitte just Sinu jaoks õige, siis sellest pole samuti midagi, tule pista peake urust välja kui aeg on õige ja senikaua ma läen löön oma varba vastu uksepiita ära.

Ma ei teagi mis see piit on, aga sellistes teadmistes ei peitugi ilmselt õnn, ma teen seda, sest see annab hea “kicki” algavaks päevaks. PS! Ma ei löö tegelt oma varvast täna ära, tegin piparmünditeed ja tomati-juustu omletti. ZumZumZum.

Jätke meelde, et retsepti õnnele ei leidu, sest see on individuaalne kokkamine ja loometöö mida me kõik praktiseerida saame.

Me ei ole võimelised haarama õnnel sarvist, kui meie mentaliteet näeb ette, et me õnne otsime… me saame valida olla õnnelikud.

Me saame valida leida põhjuseid, et olla õnnelikud või jõuda selleni kus me ei vaja enam põhjuseid, et olla õnnelik, sest me oleme kõigest teatud ajaks väljaspool nõudmisi mida sätestame endale ise, sätestavad teised ja ühiskond ning beyond that.

Sa lihtsalt tea, et mul on nii hea meel Sinu eksistentsi üle, ilmselt enda, sest ma tunnen, et täna on see päev kus ma olin eile ja võiksin olla ka homme. Ja see on just see mida ma usun, et ütled Sina endale.

Serveeri omale kausitäis õnne ja naudi.

Ole lihtsalt enda sõiduvees sellega, et lase intuitsioonil voolata ja anna hetkeolukorras alati parimat, ka usaldust ja lootust.

Rohkem ei lobise. Head päeva. Haara päevil sarvist 🙋‍♂️ Näe siin on Sulle üks süda 💚 Lurpsti, sõõm teed.

Jutuõhtu Alaniga kirjapildis. Väikesed faktid ametlikust wikipeediast. Mis mul kui võtta ametlikud faktid, lahti rääkida ja lühidalt.

Selliselt saame jätkata sensitiivsete lähenemistega, kui teame faktidel lühidalt baseeruvat ametlikku versiooni ja siis võttes ühenduse sisemaailmaga võime tunnetada kuidas tegelikult asjad võisid olla. Lihtlabasel matslikul kujul, nii nagu see alati on olnud ja on tänapäevani. Lood ise on ilusasti kellegi heaks valguseks kirjutatud.

Tegelikku lugu ei oskagi keegi teada, aga lähtudes faktidest mida ma siin muudkui taga ajan, siis midagi selgub. No mida see wikipeedia ja internett siis meile räägivad faktidega. Ikka loomulikult kuuleb ühte ja teist.

Asteekide tsivilatsiooni kadumine lihtsalt oli 600 sõduriga rakendatud äpardus (on ka räägitud 300-st, 500-st jne sõdurist ja ca 11 laevast) mille eestvedajaks oli Hernán Cortés kes väidetavalt põletas laevad enne linna vallutamist? (On ka lihtne versioon, et ta lihtsalt sõitis laevad karile).

Asteekide impeerium on kuulsaimate Mesoamerikaani kultuuride hulgas, mis eksisteerisid enne eurooplaste saabumist 16. sajandi alguses.

Üks esimesi Mehhiko rannajoone avastajaid oli Juan de Grijalva.

Kas Juan võis olla esimesi sõnumitoojaid hämmastava avastuse kohta?

Kes täpselt Asteegi tsivilatsiooniga esimesed kokkupuuted täpselt tegid ma küll välja ei lugenud, aga konkistadoor Hernán Cortés oli siis härra kelle ekspeditsiooni tõttu juhtunult siis asteegid välja juurutati pika peale.

Konkistadoor Bernal Díaz del Castillo kes siis teenis Cortési heaks ja pani kirja niiöelda päriselt aset leidnud sündmused, mitte see mida räägitakse kõikjal.

Seal räägib ta kuidas Cortes hakkas kartma, et tema vastu kasutatakse maagiat, palus hukata viimase asteekide Cuauhtémoc tlatoani ehk valitseja.

Eelmine valitseja enne teda Cuitláhuac jõudis pelgalt 80 päeva valitseda, sest suri rõugetesse.

Ja enne teda valitses Moctezuma II kes löödi täpsemalt teadmata põhjustel kiviga surnuks.

Igatahes jõuame selleni, et Cortes lasi tappa viimase asteekide niiöelda valitseja Cuauhtémoci kes siis pidi tegema koostööd. Ta lasi ülesse puua nad väidetavalt.

Bernal Díaz del Castillo kirjutab oma raamatus, et temale Cuauhtémoc sümpatiseeris ja tema mõrvamine oli tegelikult ilma tõendite ja selgete põhjusteta. Ka märgib ta, et Hernán Cortési hilisemalt painas tema tegu ja ta vaevles insomaania käes… ilmselgelt oma tegude tõttu.

Kas oli keegi kes proovis Cortesi peatada? Kuuba kuberner tõepoolest olevat saatnud 1519  aastal Pánfilo de Narváezi peatama Cortes’i, aga asjatult, sest Narváez leidis oma lõpu mehhiko lahes.

Jätkame faktijuttudega kuni jõuame sisetunnetuse maailmaruumi ja kuidagi saame ikka teada mis päriselt võis aset leida. Antud hetkel ma ei mõista miks oli vaja minna sekkuma ja vallutama kedagi teist. Ma ei kiida heaks vallutada midagi endale.

Faktid räägivad tõesti kui barbaarsed ja verejanulised asteegid olid, aga see pole ka põhjus neid täielikult välja suretada. Isegi asteegid ise sõjas keskendusid pantvangide võtmisele kui tapmisele.

Muidugi nad võtsid pantvange jällegi selleks, et neid ohverdada. Ah ei tea kaasa rääkida. Aga ikkagi, milleks sekkuda sellesse kultuuri sellise labase põhjusega see endale vallutada?

Valge inimese rõuged letti ja kulda otsima. Sama tunne nagu minna ööklubisse krõbisevat otsima. Lihtsalt kuidagi odav minna midagi võtma ja öelda, et see on võidetud.

Huvitavad teadmised on kuskile kaduma läinud. Mille nimel?

Kas ma võin veel rääkida tulevikus asteekidest? Väga palju huvitavat saab lugeda ja minu faktipõhised reisid wikipeedias saaksid rännata minu sule kaudu Teieni. Saame koos ka mõelda mis võis ja mis mitte olla päris nii nagu meile räägitakse.

Ma lähtun faktidest, aga ma tahaksin väga ühel päeval laskuda sellesse müstilisse saladusterohkesse esoteerikaversiooni sellest. Miks? Sest see on põnev ja läbi põnevuse on kirg suurem otsida vastuseid.

Ma arvan isiklikult, et asteekidega seoses võiks avastada väga palju reptiile ja hiiglasi ning need kaks osa on just need millest inimestele ei räägita. Madu ja hiiglased.. jätke meelde, need kaks on võtmesõnad.

Asteegid võiks nimetada silm kinni, et lõid ka diplomaatilisi suhteid oma vaenlastega kelleks olid Tlaxcala ja Cholula. Nende diplomaatiline suuline lepe oli umbes selline, et nad oleksid võinud vallutada need kaks, aga jätsid neile nende iseseisuvse vastutasuks teha koostööd ehk siis sõdida üksteisega rohkem niiöelda spordi mõttes lillesõjas (Flowery Wars).

Ärge nüüd mõelge, et tegemist oli kõigest spordiga, sest see oli korraldatud taotluslik sõda, aga rohkem nagu asteekide poolne tapatalg, et hoida nende sõdureid pidevalt ärgitatud ja sõjameeleolus, nende jaoks oli see treening.

Seniks aga kirjutatule, saate alati oma faktikontrolli teha ja seejärel jagada oma märkusi ja täiendusi all kommentaariumis. Keegi ei viitsi pikka juttu kuulata, teeme selle võimalikult lihtsaks ja mõnusaks.

Oleme ikkagi ise aja jooksul saanud teadlikumaks.

Tänapäevani on säilinud ikka veel see võim ja kontroll, allutamine ja omamine. Tundub, et selle kõige päritolu ulatub kaugele-kaugele ja on hävitanud tänaseks väga palju.

Kas Cortesi hing tänaseks on rahu leidnud, seda teab vana Cortes juba ise.

Alan

Mida keegi tunneb? Mida keegi välja loeb? See kes loeb selle välja, kas ta selgitab seda õigesti teistele nende endale arusaadavas keeles mida teadvat teadma?

Mina tunnen justkui sellist õpetust, et kuidas asendada üks teise vastu, telepaatia sõnadeks, kõigest üks õpetus ühele hõimkonnale, aga teistele loomulikult teised. Kõik ikka selleks, et võimalikult segamini kõik keerata.

Kuidas ja kas üldse on sõnade taga peituv tähendus see mida me üritame edasi anda? Huvitav tegelikult, me suudame omastada seda, suudame rääkima samas keeles, aga ikkagi ei saa ju alati täpselt seda pilti edastada mida oma mõtetes üldse tunneme kui, et suudame ealeski nii vähesega väljendada.

Miskil perioodil meie kaugesse ulatuv päritolu sai korraliku plaksu igasuguste lukustustega. Meie kollektiivne teadus lülitus välja ja miski tugev parasiitlik haarang võttis üle kõik inimkonna üle kogu maailma kus vähegi õnnestus.

Loodi õpetused ja anti keel mida rääkida, öeldi et ussisõnad ei valeta, aga selleks, et ausaks jääda peaksid valetama. Dilemma siin, paradoks seal, igatepidi kui tagurpidi.

Kas luuleline vorm seetõttu kaunilt niimoodi kõlabki, sest see sõnum läheb hinge läbi tugeva sõnumina kui konkreetse lausena. Kas sõnade mänglemise kunst aitab ritta seada kõik need mahakukkunud nupud meie malelaual ja kas me üldse peamegi seda mängima.

Jääb siiski igaühe enda tunda kas eelistatakse tomateid loopida või hakata ise samuti mõtlema, et kuhu kadusid tsivilatsioonid ja kas meist on jäetud alles kunagise tõelise loomuse kloonid ja kinnise DNA’ga olendid või me proovime oma tõelise päritolu aktiveerida läbi alguses näiva lollide küsimustena kui kiirelt lihtsa ja loogilise vastusena.

Meiega on kahtlemata mässatud. See on ju ilmselge. Nüüd on lihtsalt aeg üks kiht teise haaval lahti rebida kõikidest illusioonidest mida kuhjatud niivõrd palju, et tundub, et ei oskagi kusagilt alustada.

Vähemalt on jääv see meenutus mälestuseks, kui kord saabub aeg, kus keegi, kes mõistab, loeb ja tabab, et oli tänapäeval veel neidki, kes teadsid… lihtsalt teadsid… mis on meiega tehtud.

Ja kui meel on tugev ja suunatud, leidmaks lahendust endale ja läbi selle ehk ka teistelegi, siis tuleb valguskeha ette valmistada läbi kogemustega mida tulime võtma maises.

Elutööks on valguse levitamine ja teadmiste avardumine, aga uskuge, kõike seda on nii palju, et üks inimene ei saagi maises avataris kõike ka läbi hallata, aga me teeme tublit tööd nende vähestega kes jaksavad ja saavad, läbi sitamere vireledes, kasvõi raskustes, aga me ikkagi teeme seda, asi pole rahas, asi on veel isiklikum ja isekam, see puudutab meie tulevikku. Teatud teadmised on need mida edasi meile ei anta, aga veel me saame kuulata, uurida ja tunnetada.

Tänud kes siiani veel märganud on mind, sest ma ei ilusta enam midagi, teen seda endale ja selline näebki välja avatud vormis robustne õppeprotsess ühe lihtsa inimese poolt kes pole haritud ega määratud kellegi poolt kusagile 🙏

Selline ongi lihtsus selles kõiges uudishimus ja kirglikus hobis mõista seda mida mõista ei oska.

Sõnad sümboliseerivad tegevuse kirjapandud visuaali, aga iga inimese visuaalid olla erinevad. Tõlgenduse kaduma minemine tipa-tapa on täiesti normaalne. 💚🙆‍♂️ Õnneks meil on Rafarello Ferrero.